Sposato: "Mai olle ennam elu'mes!" (23)

Sposato on sõbralik ja jutukas inimene. Õnneks ma ei olnud naisterahvana kunagi tema maitse, seepärast oli suhtlus temaga lihtne ja kohtusime alati kui ajakirjanik allikaga.

Mäletan me jõime Sposatoga Harrodsi läheduses kohvi. Tema näitas mulle arvutis hullumeelseid videosid oma Serbia ööklubist ja mina kurtsin talle oma viletsat ettekandja elu Londonis.

Pärast kohtumist mõtlesin, et Sposato on Sposato ja reaalset nõu on sellise elumehe käest mõttetu küsida. Ta oli justkui pidutsemisest pilves, teemaks ainult naised ja seks. Rohkem me enam siin ei kohtunudki.

Paar nädalat tagasi viis meid taas kokku suhtlusportaal Orkut. Ma ei olnud temast vahepeal mitte midagi kuulnud ja pärast kõiki neid aastaid oleks ju suisa põnev näha, millega tegeleb mees, kes kunagi soovis osta Eesti Raudteed.

Sposato oli Covent Gardeni metroojaama eest täpselt kell neli, nii nagu kokku lepitud. Mina muidugi jäin hiljaks. Kõigepealt me ei tundnud üksteist ara, mobiil kõrva ääres teineteisega rääkimas koperdasime üksteisele otsa.

Sposato on endale habeme kasvatanud ja aastad on ta voolinud mehelikumaks. Nagu ta ise mulle väitis, olen ka mina aastatega kardinaalselt muutunud. Seda ta ei öelnud, kas heas või halvas suunas. Aga väline muutus polnud ainus, mis mind tema puhul üllatas.

Kui me kohvikus maha istusime, vaatas mulle otsa Giovanni Sposato, keda ma ei tunne. Mees, kes igatseb luua perekonda ja teatab valju häälega, et ta on väsinud pidutsemisest.

Isegi oma Londoni kesklinnas asuva kodu on ta välja vahetanud äärelinna vaikuse vastu. Kõige rohkem üllatas mind aga tema suhtumine lugudesse, millega ta Eestimaal kuulsust kogus. Näiteks, kui ta lubas maha põletada oma eks-naistuttava vanemate maja või nuttis taga kallimat Katit.

Täna ütleb ta oma elu suurima lõhki läinud armastuse ja meediakisa kohta nii: "Tead, ma ei taha seda meenutadagi, ma olin nii loll. Mul on nii hea meel, et Kati on oma eluga edasi läinud ja on õnnelik ema. Soovin talle kõike paremat."

Olles Sposatot intervjueerinud viis aastat tagasi, meenub mulle tema rajune kättemaksu ihalev nägu ja meeletud armukadedushood. Seekord on ta aga vaga kui vesi. Ja seda isegi siis, kui meie kõrvallauas istuv peaaegu et seelikuta poolpaljas neiu punases Sposatole silma teeb, kunagine naistemees vaatab iludusest läbi nagu õhust.

Mis on ometi juhtunud? "Ma olen peaaegu 40 aastat vana. Ükskord jõuab kohale, et elus on rohkem teha kui pidutseda ja naisi vaadata," räägib ta käsi põsel. "Otsin hetkel armastust, mis kestaks elu lõpuni. Tahan saada lapsi ja olla perekeskne. Segased ajad on minu jaoks möödas."

Kui Sposato mulle kärbseid pähe ei ajanud, siis on aastad temast lihvinud teise mehe. Või nagu ta ise ütleb eesti keeles: "Mai olle ennam elu'mes!"