Blogid
17. veebruar 2010, 22:59

Veeuputus päästis Buenos Aires'e kakajunnidest (110)

Üleeile õhtul olime just lõpetanud koduse õhtusoogi ja valmistusime suure toa laua taga malemänguks. Mul oli isegi öösärk juba seljas kui väljas hakkas kriiskama kellegi autoalarm. Kell oli umbes üksteist hilisõhtul.

Korra mõtlesin, et küllap autoomanik majast välja jookseb ja selle lõpetab, aga ei lõpetanud! Viis minutit hiljem kiikasin ärritunult meie kümnenda korruse aknast välja ja sain peaaegu shoki. Kogu tänav oli vee alla uppumas, pruuni sogase vee alt paistsid välja ainult maja ette pargitud autokatused.

"Issand," karjatasin. Väljas oli kõvasti sadanud aga kuna torme esineb siin nagu seeni pärast vihma, siis ma ei olnud sellele liiga palju tähelepanu pööranud ja keetsin kogu oma rahulikkuses kanasuppi edasi.

Sellist pilti ma aga aknast välja vaadetes küll ei oodanud. Meie õhtusöögi ajal oli Buenos Airesest saanud Veneetsia.
Jumal tänatud, et me kümnendal korrusel elame, sest ühekordsed majad olid samuti poolenisti vee all.

Eestis oleks selline uputus olnud raudselt järgmise päeva Õhtulehe kaanelugu a'la looduskatastroof, siin Argentiinas olid aga inimesed võrdlemisi rahulikud.

Alla fuajeesse jõudes oli kordiori kogunenud umbes paarkümmend inimest. Nad olid ka nagu meiegi uputust vaatama tulnud ja laiutasid nüüd üheskoos käsi. Need, kelle autod olid vee alla mattunud, olid muidugi natuke rohkem närvis.

"Kas auto pärast sellist veeuputust üldse läheb käima?" küsis üks nooremapoolne murelik naisterahvas teiselt majaelanikult.

"Ahh, küll ta käivitub ja kui ei käivitugi, saab ju raha kindlustuselt tagasi..." oli vastaja veendunud ja rahulik nagu vana jumal ise. "Nojah, seda küll," vastas autoomanik kulmu kergitades.

Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks mul olnud oma autot sellises seisus tabada. Meie linnas elades enam autot ei kasuta, siin on palju lihtsam ilma autota olla.

Pealegi on takso Buenos Aireses samas hinnas, mis Londonis metroopilet.

Eestlasena olin ma sellist pilti nähes muidugi täiesti endast väljas. Uputusest veelgi enam shokeeris mind aga kohalike inimeste rahulolu. Mõni mees keris oma lühikesed püksid aeglaselt üles ja praktiliselt ujus oma auto juurde, et näha kas kõrge vesi on pressinud autosse. Kummaline oli see, et kõik autod olid seest vee poolt täiesti puutumata.

Mina ise ohkasin kergendusega seetõttu, et lõpuks ometi on Buenos Airese koerakakased tänavad looduse poolt puhtaks pestud. Koerajunne on siin absoluutselt igal sammul ja linna peal liikudes peab alati valvsalt vaatama, et kuskile hunnikusse sisse ei astuks.

Ma mäletan oma ajal lapsena maal sugulastel külas olles ei olnud isegi põllu peal isegi nii suur shanss lehmakooki astuda kui siin Buneos Airese tänaval koerajunn kingakontsa otsas koju viia.

Televiisoris jooksevad isegi riigi poolt rahastatud reklaamid, mis paluvad inimestel oma koera väljaheited tänavalt ära koristada. See on tegelikult siin, nagu ma kohalike käest kuulen, päris suur probleem. Inimesed ei ole harjunud oma lemmikloomade järel koristama. Londonis näiteks on oma lemmiklooma järel koristamine lausa kohustuslik.

Ükskord sai mu sõber seal 50 naela trahvi, kuna ta unustas plastmasskotikese koeraga parki minnes koju ja tal ei olnud millegagi junni üles korjata. Kohe hüppas talle ligi pargis korravalvuritiirul olnud politseinik ja kirjutas talle trahvi, mille ta pidi tasuma 15 päeva jooksul. London on koerajunnide poolest väga tsiviliseeritud linn Buenos Airese kõrval.

Eks näis kui kiirelt tänavad jälle hunnikuid täis saavad, aga täna hommikul oli veel võimalik ilma ühtegi hunnikusse sisse astumata sihtpunkti jõuda.

Kurb on omamoodi ka. Buenos Aires on nii võrratult ilus linn, aga koerajunnide poolest üks räpasemaid, mida reisides kunagi kohanud olen.

Veeuputuse koha pealt veel nii palju, et Las Cañitas linnaosa, kus mina elan, on ehitatud jõe peale/kohale- umbes nii nagu Tartugi ning suurema vihmasaju korral on võimalus, et jõevesi tõuseb üles. Kuigi ükski meie majaelanikest ei olnud enda sõnul midagi sellist seal veel kogenud, kuigi mõned neist on elanud selles hoones selle ehitamisest saati, pea kümme aastat.

Mina tean ajakirjanikuna omast kogemusest, et kui meil Eestis midagi taolist juhtuks, oleks see meediauudis päevi. Lahatakse, kes korvab kahjud, mida riik teeb, mida vesi rikkus jne. Ma usun, et siinses üleujutuses kannatasid mitte ainult autod, vaid veega täitusid inimese eramud ja keldrid ning kahju, mille vesi tekitas, võis olla päris suur.

Siin aga läks järgmisel hommikul elu edasi nii nagu midagi poleks juhtunudki. Hommikuks olid tänavad veest tühjaks pumbatud ja ainult mõni üksik härra käivitas veel autot, mille tagumisest torust ajas välja ainult vett.

Ühte olen ma kindlasti siin Argentiinas õppinud: argentiinlaste võimet sellistes hädaolukordades positiivselt hakkama saada. Ükskõik kui vaene Argentiina ka hetkel pole, on neil alati suur lai naeratus näol.