Lennuk, mis pidi mu Londonisse viima, pidi väljuma Tallinnast neljapäeva õhtul kella üheksa paiku. Tegelikult lehvitasin ma fänn Dishile oma taskurätti Lennart Meri lennujaamas juba kella seitsme ajal ja jätsin koduste ja endiste kolleegidega hüvasti. Kurb oli ainult see, et pisut enne südaööd olin sunnitud taas nende samade kohvritega lennujaamast tagasi Tallinna minema, sest lennuk Londonisse ei väljunud tehnilistel põhjustel.
Eks mul on selle Easyjet'iga ennegi probleeme olnud ja rahvusvahelistes lennujaamades olen ma tundide viisi passinud ka teiste lennufirmade tõttu. Seda aga, et lennusõit üldse ära jääb pole minu elus varem juhtunud. Pisar tuli lausa silma kui kella üheteistkümne paiku õhtul teatati, et lennuk väljub hoopis järgmise päeva lõuna ajal.
Tegelikult ega ma ei nutnud sellepärast, et kodus oli halb, kahju oli pigem ajast. Ma olin hommikul vara rongiga Tartust Tallinna sõitnud ja püüdnud kiiresti kohtuda oma pealinna sõpradega. Viis tundi lennujaamas passida on samuti üsna koormav ja kui ma oleksin seda jama ette teadnud, oleksin ma pooled oma kohtumised sättinud teisiti. Kahju oli ajast ja kiirustamisest põrgukuumas Tallinnas.
‘Mida ma siis teen?' küsisin endalt hilisõhtuse Tallinna lennujaama ees, kus minuga koos vangutas nõutult pead veel sadakond inimest.
Lennufirma pakkus küll hotelliteenust aga üldiselt olin ma selles situatsioonis täiesti kogenematu. Alles hiljem, järgmisel päeval, kohtasin ma pardal tuttavat briti ärimeest ja polo mängijat, kes teatas mulle, et lennusõidu ärajäämise korral peab lennufirma korvama kõik su kulud kuni uue lennuni. Sinna sisse kuulub taksosõit, õhtu -ja hommikusöök ja ööbimine samas hotellis, kus sa reisi vältel peatusid. Hotellivalikus pole sa tegelikult sunnitud minema sinna, kuhu
lennufirma sind suunab, vaid võid teha oma valiku ja hiljem selle summa Easyjet'ilt tagasi nõuda. Minu tuttav ärimees, kes oli Eestis tööasjus, läks näiteks ööbima Radissoni hotelli, kus ta oli peatunud terve nädala!
Mõtlesin, et Eesti inimesena ei oleks ma ise selle peale tulnud. Meil puuduvad tihti läänelikud teadmised oma nõudmisi taga ajada. Kui see väljapeetud edukas härra mulle Euroopa Liidu lennuseadustest poleks rääkinud, poleks ma ise selle peale ka tulnud! Alati peab oskama küsida ja nõuda ning oma heaolu eest seista!
Easyjet'iga sõites käivad viperused minu meelest hinna sisse. Nende peale pole mõtet isegi vihastada. Saad odava lennukipileti, saad ka odava teeninduse. Küll mul on Easyjet'i veebilehekülg teinud sihtkoha valikus viimasel hetkel vea ja ma olen maksnud vale sõidu eest; või jäävad nende lennukid alati hiljaks. Seekord ei läinud Eestisse tulles näiteks nende lennukitrepp lahti ja kõik reisijad olid sunnitud lennukis ootama vähemalt tund aega enne kui meid sealt välja lasti. Eks
ma iga kord pärast neid viperusi luban endale, et enam ma kunagi Easyjet'iga ei lenda, aga tegelikkuses lenda nagunii - ma lihtsalt pean end reaalselt meelestama, et odavlennu firmalt ei tasu oodata Air France teenindust vaid see on Easyjet. Nii nagu ei oota inimesed maitseelamust McDonaldsis vaid kiiret kõhutäit!
Aga muidu oli Eestis tore! Nägin oma vana armastust, mis siiani ei roosteta ja käisin rannas! Kohtusin fännidega ja nautisin pereseltsi!
Olin meeldivalt üllatunud, kui ema näitas juunikuu alguses ilmunud Hans H. Luige sulest ilmunud artiklit minu raamatust Eesti Ekspressis.
Kui Juur ja Oja mind vahel ‘Ärapanijas' tögasid, siis oli nii minu kui mu emakese telefon punane. "Vaata, kuidas Katit jälle mõnitati!" teadsid siis kõik. Aga kui Eesti üks targemaid mehi julges minu raamatu ‘Seks, valed ja eneseusk' kohta öelda midagi head ja julgustavat, olid telefonid meie kodus tummad. Isegi minu kunagine parim sõbranna, Ekspressi toimetaja, ei maininud Luige lugu mulle ühegi sõnaga, kuigi võttis minuga loo ilmumise paiku ühendust.
Eks ma olen õppinud kriitikatule all elama. Tegelikult kaalub see Luige lugu Areenis tummad telefonid nagunii üle. Kui Eestis üldse on keegi, keda ma olen tema tarkuse pärast kartnud - on see härra Luik ise. Rääkisin temast ka natuke oma raamatus ja võibolla oli just tema see, kes andis mulle tõuke Londonisse kolida ja püüelda läbi raskuste tähtede poole.
Eriti hämmastaski mind just tagasiside meeslugejatelt. Kuigi raamatu kirjutamisel ei seadnud ma sihtgruppi, arvasin, et pealtnäha konservatiivsete vaadetega häbelik Eesti tõugu mees minu roosade kaantega raamatut juba naljalt kätte ei võta. Huvitav oli aga just see, et sportlikud, kenad, targad ja edukad mehed olid minu raamatut lugenud ja julgesid sellest isegi avalikult ning naiste ees rääkida. See oli hetk, mis võttis sõnad suust! Kuigi ütlen ausalt ega naised ei ole mind kunagi väga sallinud.
Üle pika aja Eestis käies jääb mulle alati silma midagi erinevat. Seekord tundus näiteks, et Anu Saagim on vanemaks ja paksemaks läinud. Talle on tõesti uut mantlipärijat tarvis.
Eks ma olen kodus käies alati erinevalt meelestatud ja silma jäävad uued teemad ja inimesed. Seekord arutlesin ma omaette liikluskultuurist! Võibolla sellepärast, et ma olen hakanud Inglismaal ise autoga sõitma ja panen liiklust rohkem tähele. Maal olles olen tavaliselt rooli taga ja linnas käin jala, sest Londoni liikluses ma kätt proovida veel ei julge. Pealegi on meil suur džiip, mida on raske kitsastel ja rahvarohketel tänavatel parkida. Olles nii autojuht kui jalamees, panen ma liikluses tähele mõlemat.
Britid on liikluses minu meelest eeskujud kogu maailmale. Kuigi kohalik liikluspilt on üsna agressiivne (eriti Londonis) on nad üldjuhul väga viisakad.
Kui ma maal koertega mõnel käänulisel teel jalutuskäiku teen, sõidavad nad alati minust mööda aeglasemalt või lausa peatuvad kuni ma koerad enda embusesse saan. Selle eest viipab jalutaja autojuhile tänutäheks kätt või noogutab.
Eesti liikluskultuur on tegelikult muutunud palju paremaks kui see oli näiteks viis aastat tagasi. Minu meelest on tänases liikluses paremad just autojuhid ja neid keda peaks natuke harima on nüüd jalamehed.
Mind häiris eestlaslik mõtlemine, et kui sinu ees seisab sebra ülekäigukoht, siis võid sa sellest üle astuda ükskõik mis hetkel, sealt aegluubis üle jalutada autojuhi poole oma nägu pööramata.
Loomulikult ei räägi ma sellest, et iga jalakäija sebral autojuhile lehvitab või naeratab, aga kui autojuht on spetsiaalselt teie jaoks auto peatanud, siis võiks ka sebrat ületades tänutäheks noogutada mitte nina püsti aegluubis sealt üle kõndida. Briti liikluses jääb nii silma just see sõnatu viisakus autojuhi ja jalamehe vahel.
Kui autojuht annab jalakäijale teed, vilgutab ta tulesid, et anda märku et tal on nüüd turvaline teed ületada. Kordan veelkord ma ei räägi valgusfooridest vaid hetkest, kui autojuht on tulnud jalakäijale vastu. Eestis on jalamees nagu kuningas, kes arvab et autojuhte ta tänama ei pea. Marsib üle sealt kus vaja ja ei pööra isegi pead.
Selles mõttes on Suurbritannia üks tore koht, kus inimesed on viisakad nii tänaval, poes kui autoteedel. Eks erandeid jagub igale poole aga üldine pilt on sõbralik! Juba brittide kõnemaneer, mis algab alati küsimusega ‘Kuidas sul läheb?' on meeldiv viis inimliku suhtluse alustamiseks.
Ka kodumaine teeninduskultuur on muutunud paremaks. Kui tavaliselt nähvati mulle Eestis olles igas baaris ja poes midagi ebaviisakat, siis seekord juhtus seda ainult korra ‘Suudlevates Tudengites' Tartus, kus ettekandja mulle midagi käratas.
Aga ega meie võrdlemisi uues riigis ei saagi kõik ju päevapealt muutuda. Kõik on heas mõttes arengujärgus!
Eestlane on üldjuhul morn ja mitte nii avatud, aga kui ise teha esimene samm ning võhivõõrale näiteks naeratada, on reaktsioon positiivsem kui ma arvasin. Uskumatu aga inimesed naeratavad vastu!
Minu meelest ootab eestlane liiga palju, et just teised selle viisaka alguse lahti teeksid. Asi polegi niivõrd viisakuse ja naeratamise puudumises vaid julguses seda esimesena teha. Kui eestlane sellest raskest sammust üle saab, annab ta oma sooja suhtumisega silmad ette ka britile.
Raske on kirjutada neid ridasid kuuma ja palava Londoni kiviseinte vahel. Eestis viskad bikiinid selga, hüppad autosse ja sõidad veekogu äärde end turgutama.
Siin viskad bikiinid selga ja seisad keset kivist linna. Lähim ilus rand asub Hispaanias. Suvel teeb Eesti Londonile iga kell ära! Meil on rohkem vabadust päikest ja suve nautida, kalale või päevitama minna. Igatsen koju!
Kommentaarid