Blogid
19. märts 2013, 22:37

Kuidas mu seinal ripub «ehtne Viiralt» (2)

Aastaid on mu töötoa seinal rippunud päikesest pleegitatuna juba pruuni värvi saanud graafiline leht noore naise peast. Pärandus omaaegsest Õhtulehe kodust Pikal tänaval (enne oli seal ajaleht Vaba Maa koos samanimelise trükikojaga, mis sai nõukogude ajal irooniliselt nimeks Punane Täht).

Graafiline leht on eemalt vaadates Viiralt mis Viiralt. Kolleegidki imetlevad. Kunagi lugesin küll sellelt signatuuri Blumenfeldt (kes ometi oli tegelikult maalija), aga on siis vaja teiste entusiasmi alla suruda.

Viiralt on teadagi Eesti enim võltsitud kunstnik. Saksa okupatsiooni ajal olla ka trükikodades (siin tuleb Vaba Maa oma meelde) tema plaate niikaua trükitud, kuni vähegi kannatas.

Sel ajal, kui minu graafiline leht Õhtulehte sattus, ilmselt pärast suurt sõda, oli ehtne Viiralt juba läbi Rootsi uuesti Pariisi jõudnud, õieti linna külje alla Rue Houdanile. Kus - kas saatuse iroonia? - hakkas kohe ka ise oma vanadelt plaatidelt tõmmiseid tegema, et ära elada. Tema viimane originaaltöö kannab märget 8. juuni 1953, «Kunstnik ja muusa».

Aga olgu, et mu seinal Viiralt ei ripu ja ma kunagi nii rikkaks ei saa, et tema ehtsat graafilist lehte muretseda, tervitan hommikul ikka Viiralti tööna toda rangete näojoontega linikus peaga noort naist.

Eduard Viiralt, suur kunstnik, sündis täna 115 aastat tagasi.