Eesti koorekihi peod on naljakad üritused. Eks me kõik oleme ju tegelikult üks armas lihtne talupojarahvas, aga kui mõned talupojad ja nende prouad arvavad, et nad on järsku tähtsamad kui teised, kisub asi tihti tragikoomiliseks. Just seda ma tahtsingi sinna üle pika aja vaatama minna!
Tegelikult, miks ma seda blogi seekord kirjutan. Kuigi Õhtuleht ja Delfi on nagunii mu TV3 intervjuud läbi ja lõhki analüüsinud, siis pidasin vajalikuks siiski ka omalt poolt asja kommenteerida. Eelkõige andis selle idee mulle mu kallis ema, kes küsis miks ma intervjuud Anu Saagimiga nii ebaviisakalt alustasin. Küsisin proua Saagimilt nimelt esimese küsimusena, miks ta nii kaltsakas välja näeb seetõttu, et minu kaameramees oli proua Saagimit sõidutanud just TV3 stuudiost koju riideid vahetama ning too oli siis operaatorile pihtinud, et ta kavatseb peol rahvast šokeerida. "Šokeerida millega?" küsisin kaameramehelt, kes vastas et Anu tuleb peole kaltsudes ja tahab selle sammuga näidata, kuidas eestlased ei oska riides käia.
Okei, see et Anule ei meeldi eestlaste riietus ajab mind samuti vihale. Kommenteerida oma enese rahvast niimoodi ei ole esiteks viisakas. Eriti kui sa ise oled abielus miljonäriga ning teised elavad miinimumpalgast peost suhu. Proua Saagimi sõnavõtt on umbes sama ebaviisakas kui Juhan Partsi nali teemal, et Eesti lapsed söövad puulehti... Taktitundetu ja piinlik on meie koorekihi suhtumine oma rahvuskaaslastesse. Mõni ime siis, et meie esileedi samuti oma kulutustega rahvale näkku sülitab. Rahva mõnitamine ei ole meie eliidile mingi probleem... kahju ainult, et nad on unustanud, et rahvas see on võim.
Niisiis minu küsimus ei tulnud taevast, vaid see oli otsekohene järg sellele mida ma olin kaameramehelt kuulnud. Küsisin Saagimilt, miks ta nii kaltsakas välja näeb, kuna see oli ta enda välja mõeldud põhisõnum.
Asja point ei ole aga see, et Anu tuli järjekordselt oma riietusega rahvast mõnitama või see, et minu õhtukleidi valik oli pärit Tallinna vanalinnas asuvast poest nimega Fankadelik, kus müüakse kauneid vanu riideid. Armas, et minu üks parimad sõbrannasid – Stella K. Wadowsky – tuli mind pärast Anu mõnitavat sõnumit minu kleidi suunas lohutama ja tundis teadliku moeblogijana mu kleidi koheselt ära.
Minu kleidi autor oli Oleg Cassini, kes oli USA kunagise presidendiproua Jackie Kennedy ihustilist. Stella, kes peab moeblogi nimega Stellarium pidas mulle minu seljas olnud kleidi kohta lausa loengu ja mul on hea meel, et Eestis on peale Jevgeni Fokini ka teisi pädevaid moeeksperte, kes hindavad vanu riideid ja nendes peituvat ajalugu.
Anu Saagim nähvas mulle à la "Vaata oma rämpskleiti, mis on pärit Seppälast!" Siinkohal kõlabki minu küsimus: proua Saagim, öelge mulle palun, mis on Seppäläa riietel viga ja kas inimene, kes ei jaksa oma asju mujalt kui Seppälast osta, ei sobigi sellele konnatiigi bravuuripeole?"
Me kõik teame, kallis, Anu, et sa oled ilus ja rikas – ainult, et suur osa Eestist seda ei ole ja just seetõttu ei ole ilus mõnitada Seppälä toodanugut. Kusjuures pean mainima, et mulle meeldivad Seppälä asjad väga ja tulevikus valin ma oma punase vaiba kleidi kindlasti just sealt – nii nagu teeb seda suurem osa Eesti rahvast!
Mind paneb üldse imestama kogu see kuradi riieteteema, mis mõned päevad tagasi seoses Evelin Ilvesega lahvatas. Et meie esileedi peab olema esindluslik ja tal on lausa kohustuslik ülikalleid riideid kanda. Et esileedi ei saa käia kaltsudes või odavates riietes. See on jälle see väikese rahva kompleks, mis siinkohal välja lööb.
Cambridge'i hertsioginna Catherine püüab pilke sellega, et talle meeldib high street pood nimega Reiss ja tema vastuvõtukleidid on maksnud alla 40 naela. Kaasaarvatud see, millega ta tervitas kuningakojas Barack Obamat. USA presidendiproua Michelle Obama kannab uhkusega H&M'i, aga meie esileedi on nii tähtis nina, et temal peavad olema ainult Eesti disainerite tuhat ööd ja päeva valmistatud tikanditega kleidid... klassikaline tõusiklikkus on sõnakõlks, mis võtab taolise käitumise kõige paremini kokku!
Elagu Seppälä ja taaskasutatud rõivad! Elagu lihtsus ja reaalsus ning iseendaks olemine ning kadugu meie seast ometi see lõputu poosetamine. Või nagu ütleb üks mu hea sõber, et talupoeg võib kanda ka kõige uhkemat rüüd, aga meie talupojalikkus kumab ikka kaugele. Eesti rahva koorekihi suurim puudus ongi see, et me ei oska iseendaks jääda ja püütakse pidevalt mängida kedagi teist! Kurb, aga tõsi.
Kommentaarid