Blogid
2. september 2013, 22:42

Kuidas Pae tänaval kärgatas kaheksas plahvatus

Kell oli tiksunud paarkümmend minutit üle viie 3. septembri varahommikul 2004. aastal, kui Tallinnas Pae tänavas kärgatas plahvatus, mis lennutas õhku telefoniputka. «See on juba kurat teab mis! Kaheksas plahvatus kuue aasta jooksul,» ütles ärritunud Pae 68/78 elanik ajakirjanikele kurvalt oma auto katkist esiklaasi uurides. Majal endal olid eest lennanud trepikojaaknad. Telefonikabiinist oli alles vaid kõveraks väändunud vinkelrauajupp.

Kaks inimest said rängalt vigastada - naismajahoidja, kes telefoniputkast kahtlase koti leidis, ja meesvalvur, kellega koos hakati koti sisu uurima.

«Pätid aina klaarivad oma arveid, aga tabada neid ei suudeta,» porises pahane lõhutud auto omanik. Tal oli õigus: see plahvatus oli Pae tänaval tõesti juba kaheksas. Esimene kärgatas 1998. aasta maikuisel varahommikul kohaliku kaubanduskeskuse juures ja edasi ikka järjekindlalt sealkandis. Koguni viiel korral Pae 23 või 23a juures või sees.

Kui hiljem pommimeheks kutsutud Märt Ringmaa vahistati ja kohtu ette viidi, siis muide tema süüd tolles telefoniputkaplahvatuses tõestada ei suudetud. Kohus mõistis ta selles asjas õigeks. Ringmaa ise end üheski plahvatusasjas süüdi ei tunnistanud. Tõsi on aga see, et pärast Ringmaa trellide taha saatmist lõppesid ka Pae tänava plahvatused nagu noaga lõigatult.