normaalne mees peseb oma sokid ise (ehk siis paneb pesumasinasse). samas, kui oma partnerit armastad (pole vahet, kas rääkime meestest voi naistest), ei ole probleemi ka partneri mustad sokid pesumasinasse pista!
Omast kogemusest võin öelda, et enne 2 aastat ei vaadanud ühegi mehe suunaski sellise mõttega, et kas ta võiks mulle meeldida. Olin raskete silmaklappidega, enne, kui üks hakkas sõbrana jääd sulatama.
arvan minagi, et elu läheb edasi, igal asjal oma aeg....leinast tuleb osata lahti lasta , see, et uus suhe tekib ei tähenda, et eelmine ununeb ....mälestused jäävad aga kõike tuleb osata tundeliselt teha.
Kallis ÕL.mine õige poodi! Ühe tühise artikli lugemise eest 1 euro on ikka küüniline küll,maksmise protseduur võtab aega,seniks pole see lugu enam huvitav.Edu,sulle,ÕL!
Kommentaar väljub teema raamidest. Teie ei räägi mitte leinavatest leskedest vaid tavalisest abielulahutusest ning truudusetusest. Mis aga kõrvaltvõtmisesse puutub, siis pole see Vilja nii patune midagi. Ega vist too teinepoolgi risti ette ei löö, on teine nii vitaalne mees. Veel nüüdki, juba pensioniealisena, armastab noorte naiste seltskonda.
....see Tallinna linnapeaks pürgiv dante....temake mitte ei jõudnugki Edgari surma ära oodata! Ronis mürinal...klaveriõpetajale kaissu.Aga näe Edgari perekonnanime kandes kõlbab ringi-eputada küll-ja veel.Hirmuga vaatasin,kuda Viljakene Valdot himurasti kallistas....! Jummal vaid taevas teab,mis vallatud mõtted toonitud blondiini kuplialt sel hetkel läbi vurisesid....!?
Eks see oleneb asjaoludest. Miks ei võiks armuda paari kuu pärast kui nii juhtub. Armusmise, nagu ka surmad, on erinevad. Siin jutuks olnud Steve Jobsi surm ei olnud ju üllatav vaid teada ilmselt juba pikka aega.
Matsin mehe ja arvasin, et ei kunagi enam.. Möödus aasta ja kohtusime, möödus veel aasta, abiellusime... Elu läheb edasi, aga kõik mis olnud jääb ikka hinge, mis aga ei tähenda, et leskede jaoks on elu lõppenud.. Mäletatakse ikka, meenutatakse, aga olnut tagasi ei saa. Kes pole seda valu läbi elanud, ärgu ikugu siin ei mõista te seda ega saagi mõistma, soovin et ei peakski...
Minuga köik sama, mis Jaak ütles, 5 aastat üksi ja ei suuda kedagi enda lähedale lasta. Kuigi möistus vahel ütleb, et üksi pole hea, aga midagi pole teha, ei saa.
See on rohkem kaasaja ja linnavurleluse teema. Vanasti leiti uus teinepool vähem kui aastaga (kui taheti ikka ellu jääda). Sest proovi sa pidada talu kui sul pole naist (noh kui pole meest, siis talu võeti ka praktiliselt käest). Uurige oma esivanemate elulugusid ja te näete, et kordusabielud (peale paarilise surma) olid praktiliselt reegliks ja reegliks oli ka kiirus. Elu oli selline.
Mul on 3 aastat möödas. Leina kui sellist justkui enam ei ole. Aga ei huvitagi mingi uus suhe. See mis oli, oli ilus ja mingit surrogaati asemele - tänan, ei!
Maailm on minetanud kõik oma põhiväärtused. Märksõnadeks on rahajõud ja igasugune hooramine. Mis lesed? Need seksivad juba uue mehega siis, kui vana pole mahagi maetud!
See on vägagi individuaalne. Tunnen naisi, kes on leinanud mitu aastat. Aga selliseidki, kes on juba paar nädalat hiljem mingi kutiga voodis. Mis teha kui muidu ei saa?
vaat kui erinevad arvamused, loe ja imesta. mina arvan et see on väga isiklik asi, kuid ei näe põhjust miks aasta peale mehe surma suhtutakse sellesse kui eile juhtunusse. Kurb ja valus on kaua kui lahkunu oli armastatud ja hooliv , kuid elus inimene peab eluga edasi minema mitte kandma surnut endaga kaasas ja igal momendil meelde tuletama mu mees on ju surnud!
Kellesegi armumine ei ole mõtestatud "tegevus", et saaksime kohut mõista,kas on või ei ole sünnis lesel uuesti armuda ja uuesti armumiseks aega paika panna, et kui mitme päeva, kuu või aasta pärast oleks lesel sünnis armuda. Küsimuse võiks püstitada, et kui pika ajavahemiku möödudes abikaasa surmast on lesel sünnis uuesti abielluda. Meil ja mujalgi kristlikus ilmas on selleks ajavahemikuks olnud aasta lesepõlve. Armumise ja abiellumise vahel on ikka hoopis rohkem vahet kui vaks, armastus ei küsi tulles luba.
KOMMENTAARID (39)