UUNIKUM: Tallinna Moemajas õmmeldi peamiselt näidiseksemplare, mille lõiked, tõsi, jõudsid mõnikord ka ajakirja Siluett. Kuid küllap seetõttu pole eriti palju Tallinna Moemaja loomingust ka säilinud. Kumu näitusel «Mood ja külm sõda» on siiski üks eksponeeritud – 1960ndatel õmmeldud villasest riidest kleit kuulus moedemonstratsioonide konferansjeele Hillo Tarvelile. Foto: Tairo Lutter
Ilu ja mood
8. detsember 2012, 07:59

Ajakirja Siluett lõigete järgi õmmeldi isegi Kuubal (7)

Tundub uskumatu, kuid Eesti kultuuri ja majanduse tähtsaim kaubamärk on olnud mood. Seda siis, kui Tallinna Moemaja esindas Nõukogude Liitu kõikidel rahvusvahelistel moeüritustel ning ajakirja Siluett järgi õmblesid rõivaid naised nii Kapa-Kohilas, Vladivostokis kui ka Kuubal.

Just-just. Kuubal. Sest hästi konstrueeritud lõigete järgi õmblemine ei nõua keeleoskust.

Nõukogude naise ainus moepiibel oligi Tallinna Moemajas aasta pärast selle asutamist ehk 1958. aastal EKP Keskkomitee heakskiidul ilmuma hakanud ajakiri Siluett.

Šnitti võeti turistide riietusest

Ka Saksa moepiibli Burda esimese venekeelse väljaande avamisel teatanud madame Burda, et teab Nõukogude Liidus vaid üht korralikku moeajakirja – Eestis välja-antavat Siluetti. Seejuures ei pidanud asjatundjad paljude naiste ihalusobjekti Burda lõikeid teps mitte nii headeks kui Silueti omi.

Silueti edu saladuseks oli see, et ajakiri oli osa Tallinna Moemajast – seal ilmusidki põhiliselt tolle asutuse oma kunstnike loodud, maailmamoega võrdsed rõivamudelid. Tallinna Moemaja kunstnikud-modelleerijad hoidsid end nimelt moeuuendustega kogu aeg kursis. Raudse eesriide taga sai seda teha antikvariaatidest hangitud välismaiste moeajakirjade ja linnapildis liikuvate turistide jälgimise kaudu.

Tänu Siluetis avaldatud piltidele teadsid naised täpselt, millist riiet poest osta ning missuguseid rõivaid sellest teha. Ja loomulikult olid väga hinnas Silueti lõikelehed, mis tegid rõivaste meisterdamise lihtsaks.

"Ajakiri Siluett ja moemaja moedemonstratsioonid andsid meie inimesele moesuuna kätte," kinnitas Tallinna Moemajas alates 1969. aastast töötanud moekunstnik Krista Kajandu näituse "Mood ja külm sõda" raames korraldatud vestlusõhtul. Kui lõiget ajakirjas ei olnud, pakuti osavate kätega naistele ideid moedemonstratsioonidel tehtud fotode või kunstnike joonistuste abil.

1962.–1989. aastani samas vanemkonstruktorina töötanud Lola Alver meenutas, et toonane moekunst töötleski tegelikult Lääne moodi. Seejuures tegid konstruktorid kõik lõiked valmis nullist alates. Ning kõik lõiked olid äärmiselt täpsed – ilmselt seepärast neid ka hinnati.

"Kord teatas kontroll, et kleidi keskjoon on 0,5 mm viltu. Vaidlesin vastu, et ei või olla, ma ju joonlauaga mõõtsin!" meenutab Alver. Töökabinetis joonlauda silmitsedes sai selgeks, et see oli 0,5 millimeetrit kulunud. "Nii täpne oli kogu värk!" lausub Alver uhkelt, ehkki tol ammusel korral pidi ta lõike ümber tegema.

Kõik oma kätetöö köitsid ajakirja Siluett tegijad neli korda aastas ühte. Tõsi –raudse eesriide taga polnud neil õiget aimu, kuidas moeajakirja täpselt tehakse. Igal numbril oli oma kunstnik, kes tegi põhiosa kujundusest ja kleepis maketi kokku. See tekitas kaifi sõna otseses mõttes, sest kõike tehti kummiliimiga.

Lõputud joonistatud inimeste rivid

"Siluett oli tervet epohhi loov nähtus nõukogudeaegses kummalises elus, mida üha rohkem unustatakse või mida vanem põlvkond ei meenuta mitte enam niivõrd kannatuste ja alanduste ajana, kuivõrd just romantilise nostalgiaga, mis paljut ilustab ning kurja, vaesuse, räpasuse ja ahastuse tagaplaanile tõrjub," räägib kirjanik Maimu Berg (67). "Vaevalt leidub peret, kelle vana maja pööningusopis, aidanurgas või vanaema linnakorteri raamatukapi alumisel riiulil ei leiduks ajakirja Siluett, mida vaadates noorele inimesele kangastub mingi kummaline igaveseks kadunud aeg – armas oma naiivsuses, staatilisuses ja vaesuses, alatiseks seisatanud mannekeenide avalate, tütarlapselike naeratustega. Selliseid ei näe tänapäeva moeajakirjade lehekülgedel enam üldse. Lõputud joonistatud inimeste rivid, kellele võib juurde mõelda terve elukaare, saatuse, mineviku ja tuleviku..."

Maimu Berg sattus Siluetti toimetajana tööle 1970ndatel. Hiljaaegu jõudis sellest kummalisest nähtusest poelettidele tema pea ühe hingetõmbega kirjutatud autobiograafiline raamat "Moemaja", mis annab huvilistele nõukogudeaegsest moetegelikkusest tõetruu pildi.

Kui Tallinna Moemajast ja ajakirjast Siluett räägitakse praegu nagu millestki väga suurest, siis Berg tunnistab, et toona ei osanud ta oma toimetajatööd moeajakirjas eriti prestiižseks pidada. "Kes raamatust toimetuse ja moemaja ruumide kirjeldusi loeb, see mõistab. Vanad, tolmused, remontimata ruumid võivad endas kätkeda nimekaid asutusi, aga töötajatele on nad ebamugavad ja nukrad," nendib ta.

Siluetile polegi seni teist kodumaist vastast

Maimu Bergi sõnul saadi Silueti tähtsusest rohkem aimu siis, kui satuti Eestist väljapoole. "Seal kõik aina ahhetasid ja ohhetasid selle teemadel," muigab ta.

Raamatus "Moemaja" on peategelaseks Betti, kelles võib näha autori alter ego’t. "Kes mind paremini tunneb, see leiab Betti isiklikust elustki paar äratuntavat tegelast," viitab Maimu Berg.

Kirjanik ütleb, et otsustas meelega raamatus veidi jälgi segada, ja sestap leiab õigeid nimesid raamatust vähe. "Mulle ei meeldi, kui veel elavate inimeste ellu mälestusteraamatuga liiga järsult sekkutakse," selgitab ta. Kuid kõikide nimede tagant võib tema sõnul ära tunda nende õiged kandjad ja kõik seigad on elust enesest.

Ning aastad 1974–1990 värvikal töökohal Moemajas ja Silueti toimetuses jätsid kirjainimeselegi tugeva jälje. "Loodan, et oskan moodi näha pisut erialasema pilguga, leida trendid üles ka sealt, kus nad üldisesse glamuuri on peidetud. Kindlasti sain ka kaasa nõrkuse vähemalt olulisemaid moesuundi arvestada – olgu see siis seeliku pikkus, õlgade või püksisäärte laius, revääride kuju vms. Ka lisandite ja nn. kihilise riietuse hindamisele olen truuks jäänud," loetleb ta, lisades, et väike moeharidus peaks tegelikult suisa üldhariduse juurde kuuluma.

Omal ajal naisi harinud Siluetile ei olegi ju seni teist kodumaist vastast vastu panna.

Ajakiri Siluett

Ilmus neli korda aastas 1958–1992, kokku 34 aastakäiku.

Ajakirja trükiarv oli eesti ja vene keeles kokku ligi 0,5 miljonit. Ajakiri võinuks aga ilmuda veelgi suuremas tiraažis, kui Moskva moemaja ajakiri Žurnal Modõ poleks ettekirjutuste kohalt pidanud riigi suurim olema.

Ajakirja peatoimetajad on olnud Bruno Roks, Lilian Kosenkranius, Käthe Kits ja Ell-Maaja Randküla.

Venelased vihastasid iluravinippide peale

"Kord õpetati ajakirjas Siluett, kuidas pesta pead leivaga, teha näole mee- ja munamaske, silmadele värske kurgi kompresse ja muud sellist," meenutab Maimu Berg raamatus "Moemaja".

See ajas venemaised lugejad aga marru, sest Venemaal valitses toidupuudus – näiteks Jaroslavis, Omskis või Tomskis saadi võid poest ainult talongiga ning piimasabasse mindi juba enne kukke ja koitu.

Eriti püha oli leib, sest Venemaa ajaloos on olnud mitu perioodi, kui see oli peaaegu ainus söögipoolis. "Kas me selle eest võitlesime Suures Isamaasõjas, et nüüd püha leiba söömise asemel pähe määrida!" hurjutasid lugejad, ja mitte ainult naised.

Toimetuse inimesed istusid seepeale vaikselt nagu hiired urus, lootes, et keegi kompartei keskkomiteesse kaebama ei lähe. Nemad tahtsid vaid head, sest kodused vahendid olid kõigile kättesaadavad, šampoonid, head kreemid ja salvid aga mitte.

Pilotkamood tuli kirjakastist

"Silueti kõige populaarsem rubriik oli kindlasti "Kirjakast"," meenutab Maimu Berg. Kirju voolas ajakirja toimetusse suure kodumaa igast nurgast ja enamikule neist vastati posti teel. Raamatus "Moemaja" tunnistab Berg, et selle, mis rubriigis avaldati, mõtles toimetus enamasti ise välja, ja selle saladuse avaldas ta millalgi ka ühes mõnusas seltskonnas. "Seda ei oleks tohtinud teha, sest kuulajate pettumus ja nördimus olid toona uskumatult suured," nendib kirjanik.

Ja ka "Kirjakasti" mõju oli tohutu. Näiteks Vene sõjaväest tuntud pilotka – kellelegi ei tulnud mõttessegi seda endale pähe tahta enne, kui riukalik mood selle üles leidis ja rahvusvahelisse moetaevasse tõstis.

Asi sai alguse sellest, kui üks ahvatlev ajakirjas poseerinud kaunitar teatas: "Tahan ka pilotkat!" Mõeldud – tehtud! Siluett pakkus isetegemiseks pilotka. "Pilotkasid oli meie tänavapildis naiste peas üksvahe peaaegu sama palju kui Nõukogude armees," muigab Berg. Ta oletab, et selles oli kindlasti süüdi Silueti kirjakast.

Ent teiselt poolt ka see, et too peakate ei olnud nii pretensioonikas kui kübar ega nii vanamutilik nagu barett ja sobis paljudele.