Lauri Leesi: "Kõige rohkem armastatakse ranget õpetajat." (1)

Armani püksirihm on ulaka jõnglase korralekutsumiseks parim, kuna Gucci oma võib ära laguneda – te olla nii lastevanematele kõnelnud!

No teate, siin ei ole öeldud, et minge kätega kallale ja hakake nüpeldama. Siis on öeldud: võib-olla peaks kasvatamisel olema natukese tähelepanelikum või veidike rangem.

Eesti laps on Euroopa lastega võrreldes pigem targem, pigem Brüsseli keskmine, või pigem kehvapoolsem?

Eesti laps on keskmisest tugevam! Eesti haridus on praegu tunduvalt parem kui väga paljudes Euroopa riikides, kaasa arvatud minu armastatud Prantsusmaal. PISA (ülemaailmne õpitulemuslikkuse hindamise uuring – R.K.) näitab seda ju ilmekalt. Mida rohkem suudame säilitada seda, mis on taganud PISA resultaadid, seda paremad me oleme.

Kõigile neile, kes tahavad, et kahtesid ei pandaks, et kõik hinded oleksid kirjeldavad või läbi põõsaste öeldud, kes soovivad, et kool oleks pigem noorsoo vaba aja veetmise või sanatoorse puhkuse koht, ütlen ma: vabakasvatus ja kasvatamatus on kaks erinevat asja ja neid ei saa mitte kuidagimoodi kooliruumi sobitada.

Ei maksaks väga kiirustada, et: vaat, seal Taanis pannakse vaid kujundavaid hindeid, et seal alles kaheksandast klassist hakatakse hindeid panema. Aga kus on öeldud, et me peame tegema nii nagu Taanis?

Taani noormees saab alles töövestlusel teada, et ta on loll – sest talle pole varem seda hinnete keeles öeldud?

Andekas pedagoog annab teadmisi hästi edasi ka siis, kui õppekavad on nirud või kui hindamisnõuded talle vastumeelt.

Aga selle asemel, et iga hinna eest kiirendada muutusi, oleks positiivne, kui me suudaksime säilitada oma rahvuslikku omapära, oma rahvuslikku haridust, mida oli noorel Eesti riigil pärast iseseisvumist nii raske üles ehitada. Ta on vähem kui sada aastat vana – ja juba hakkame me teda muutma. No laseme nendel saavutustel ikka natukese vilja ka kanda.

Kui Viive-Riina Ruus, kes meil on siin pedagoogikateadlane, räägib PISA tunnustustest, siis ta alati lisab, kui palju on veel ikkagi negatiivset: et suur hulk õpilasi on paksud, suur hulk haiged ja nii edasi.

Nagu pinnuks silmis oleks see hea tunnustus!

Eesti hariduse alustala on päheõpitud korrutustabel ja valemid...

Just!

...aukartus ja lugupidamine õpetaja ees...

Just!

...ning teadmine, et kehv hinne tuleb järele vastata.

Ainult nii!

Ja gümnaasium lõpeb emakeele kirjandiga, mis on ilmselt paljudele viimane kord elus, kui nad oma mõtteid eesti keeles käsitsi paberile panevad.

Ma olen kah sellise kirjandi poolt, mis toetub klassikalistele teostele: "Meister ja Margarita", "Hamlet", Isa Goriot", "Madame Bovary", "Bel-Ami" "Tõde ja õigus", "Põrgupõhja uus Vanapagan".

Aga mitte sellise kirjandi poolt nagu tänavu, kus kõik kümme teemat oli niinimetatud kapitalistlik vaht, roosamanna. Ma oleksin võinud õppida mingisuguse kirjandi pähe ning mahutada ta mõne sissejuhatava- ja lõpulause abil ükskõik millise teema alla.

Kui jätkata selliste teemadega nagu sel kevadel, pole kirjandil mõtet. Tänavuste teemade väljamõtlejate vaimne potentsiaal on ennast ammendanud.

Aga mis puutub sellesse, et asi tuleb ära õppida, siis – see ongi tuupimine!

Tuupimine on teie püss, mille te alati põõsast välja võtate!

Minule on eluaeg meeldinud tuupida ja tuupimise abil olen mina ka õpetanud, ja ma ei kujutagi ette, kuidas saab võõrkeelt õppida tuupimiseta! Kuidas on võimalik ära õppida kõik need inglise ja prantsuse keele ebareeglipärased verbid? Või vene keele käänamine? Või korrutustabel?

Mida teie viimati endale selgeks tuupisite? Nii et nüüd on une pealt peas?

Mina tuupisin endale viimati selgeks tähtsaimad katedraalid Rooma linnas. Peale Peetruse katedraali on ju veel teisigi: Santa Maria Maggiore, Lateraani Püha Johannese kirik ja nii edasi.

Ma sõidan suvel Rooma ja ma tahan enne sõitu ajaloo endale selgeks teha.

Mis lolluste või väärarusaamadega te direktorina oma igapäevatöös kõige rohkem rinda pistate?

Kui mingi süsteem toimib hästi, siis oleks rumal hakata seda kiirustades ümber tegema.

Tallinna kesklinnas on hetkel kolm hästi toimivat kooli: reaalkallakuga Reaalkool, lõpetajatele aktiivse keele kindlustav Inglise Kolledž, ja meie siin – üldkultuurilise kallakuga. Väga kitsal territooriumil, kolmesaja meetri raadiuses, on kolm kallakut olemas. Aga nüüd, uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, tuleb igas keskkoolis eraldi arendada välja kolm suunda! Meil on kaks olemas, aga kolmas tuleks küll pastakast välja imeda.

Oleks ülim aeg – kuna meil on ju ka uus haridusminister– hakata vaatama, kas see seadus sel kujul on nii vajalik.

Miks peaks nii kangesti püüdma, et kõik koolid oleks sarnased? Just lõppes ju vaidlus selle üle, et põhikoolid oleksid eraldi ja keskkoolid oleksid eraldi: kolme klassiga, nelja-viie-kuue paralleeliga – noh, nagu Treffneri gümnaasium Tartus, see toodi siis ideaaliks! Aga miks peab kloonima Treffneri gümnaasiume?

Kui meie kool toimib sellisena, nagu ta on, las ta siis, jumala pärast, toimib! Tallinna linnaga me ikka seisime enda eest väljas, ja me oleme siiani suutnud säilitada oma iseärasuse ja tahaks loota, et nii see ka jääb.

Mida rohkem on erinevaid koole, seda rikkamad me oleme!

Tallinn hakkab kohe seisma enda eest veel ühes olulises küsimuses. Mitu teie kolleegi venekeelsetest koolidest ei taha üle minna eestikeelsele õppele. Miks see on ikka veel probleem?

Eesti vabariigi suurusel maalapil peaks olema gümnaasiumiklassid eestikeelsed. See oli meie püüdluseks juba iseseisvuse taastamise ajal ja see on täiesti loomulik – me ei taha ju kusagil mujal anda eestikeelset haridust. Lisaks on see hea venelastele, kes kavatsevadki Eestisse jääda, kellele Eesti on kodu.

Eestikeelne keskharidus peaks olema eesmärk, mille poole me püüdleme. Kui see on saavutatud, siis räägime edasi.

Yana Toom on teiega konsulteerinud?

On palju küsimusi, milles meil on Yana Toomiga ühtne arusaam, aga selles küsimuses küll mitte.

Meie koolis on väga palju vene perekondadest lapsi, igas klassis kolm-neli-viis, ja nad on oivaliselt integreerunud: nad õpivad eesti keeles, neil ei ole mingeid probleeme ja nad on kooli lõpetades palju konkurentsivõimelisemad kui eestlased, sest neil on taskust võtta veel üks keel!

Iseteema on see, et Kalle Küttis (haridusministeeriumi asekantsler – R.K.) käis komandeeringus – käis läbi kõik Narva ja Tallinna vene koolid ja tegi nüüd järelduse, et kellelgi ei ole mitte midagi eesti keelele ülemineku vastu, ainult et ei ole võtta õpetajaid. Kallis inimene, kas selleks oli siis vaja minna komandeeringusse? Haridusministeerium alustas ju 20 aastat tagasi kaadri tellimist! Tasuta kohtade peal koolitati õpetajaid. Kus nad on? Kas selle pärast pidi sõitma komandeeringusse, et selgeks teha – neid ei ole!

Meil on olemas Saksa gümnaasium, Prantsuse Lütseum, Inglise Kolledž. Miks meil ei ole Vene gümnaasiumi?

Mina olen ka üllatunud, et seda pole! Kui praegu tekiks noorte eesti tudengite hulgas selline vene filoloogia fanatt, nagu mina olen prantsuse keele kiiksuga, siis mina oleksin kahe käega Vene gümnaasiumi poolt!

Kas kõigil õpilastel Eestis on kooli minnes võrdsed võimalused?

Kindlasti mitte! Juba emaihus ei ole neil võrdsed võimalused, sest ühe lapse ema saab palka ja hiljem emapalka 30 000 krooni kuus, teine 3000 krooni. Vahe on kümnekordne!

Ühe lapse vanemad käivad toitu ostmas Stockmannis, teised peavad piirduma Säästumarketiga. Me elame klassiühiskonnas, meil on seisuste vahed, meil on sissetulekuvahed, kõik lasub kapitalil – rahal. Kõigil ei saa olla võrdsed võimalused.

Meil käisid just 7.b lapsed Pariisis, kuid mitte terve klass – oma 10 lapsel jäi sõitmata, sest neil puudus selleks võimalus.

Kilingi-Nõmmel, Suure-Jaanis või Tallinna südalinnas elavate inimeste kultuurilised võimalused ei ole võrreldavad! Kui mina käin peaaegu igal rahvusooperi esietendusel ja näen seal oma kooli lapsi, siis kas see ei ole privileeg?

See, mida suudab pakkuda metropoolne asend, ei ole võrreldav võimalustega kaugetes ääremaades. Nii on igal pool: Pariisis, Londonis, Tartus ja Tallinnas.

Meil ei ole eliitkoole, meil on metropoolsed koolid ja kaugemad koolid, ja selge on see, et metropoolse asendiga kooli tõmme on suurem. Me käime ju kaupa kah ostmas nii, et kui ma tahan endale saada tõesti viimase peal ülikonda, siis ma ei lähe seda otsima kusagile Krivoi Rogi – ma lähen Pariisi või Milanosse. Selleks on omad objektiivsed põhjendused.

Kui ma tahan saada Eestis head filoloogilist haridust, lähen ma ju ka Tartu Ülikooli – no muidugi ma ei taha solvata Tallinna Ülikooli, aga see on meil lihtsalt nii välja kujunenud.

Teate veel, mis ma ütlen teile: Estonia balletiartistid tantsivad kah natukese paremini kui Salme kultuurikeskuse omad!

Ääremaa laps on siis ikkagi juba oma vanemate elukohavalikust tulenevalt kehvemas seisus?

Jah! Aga tal on jälle teistsugused võimalused. Lastel, kes elavad Liivalaia tänavas, ei ole selliseid võimalusi kui neil, kes vaatavad Peipsi avarust, hingavad mändide all kosutavat õhku ja puutuvad kokku loodusega. Need asjad ei ole võrreldavad! Ma räägin puhtkultuuriliselt praegu.

Ka Tallinna munitsipaalkoolid peaksid kõik olema võrdsed, nad on ühesuguse...

...jah, ühesugusel finantsilisel ülalpidamisel.

Prantsuse Lütseum on tavaline munitsipaalkool ja te korraldate sisseastumiskatseid?

Meil on sisseastumiskatsed selle pärast, et meil on elukohajärgseid soovijaid liiga palju! Kui meie kooli on neli soovijat ühe vakantse koha peale, siis siin on mitu varianti. Võib teha nii nagu Brüsselis – tõmmata liisku.

Teine variant on teha nii nagu Pariisis Lycée Henri-IV’s, see on nende popp kool, kohe Pantheoni taga, seal on elav järjekord. Kaks ööpäeva enne uste avamist jaotab terve suguvõsa ennast ära: vaat sina istud kokkupandava tabureti peal järjekorras viis tundi, siis tulen mina ja vahetan sind välja.

On võimalus panna lapsele ette põhivärvid. Kui ta valib rohelise, annab see seitse punkti, kui ta valib kollase, annab see neli punkti – siin on omad psühholoogiad ja omad teooriad.

Aga minule on kõige lähedasem meie variant – reastada lapsed lasteaia viimase aasta programmi ulatuses: arvud ühest kuni kümneni, liitmine ja lahutamine, trükitähtedest sõnade koostamine. Mitte midagi rohkem! Kui laps ütleb kaks pluss kahe vastuseks kuus, siis ta sisse ei saa, sest sel päeval läks nii! Kuidagi peab ju valima.

Ainuke paha asi, et sel aastal tegelesid sellega linnaametnikud, mitte koolid!

Millest see ikkagi tuleb, et osa munitsipaalkoole on kujunenud eliitkoolideks, kindla kvaliteedimärgiga, ja need teised munitsipaalkoolid ei ole ühel või teisel põhjusel nii heal tasemel?

Aga mida te mõtlete elitaarse kooli all? Et teadmisi on rohkem?

Et teadmisi on rohkem, et maailmapilt on avaram, et mõtteselgust on rohkem.

No siis üks õpetaja on andekam kui teine. Aga mispärast Ita Ever või Kersti Kreismann on paremad näitlejad kui paljud teised? Me võime niiviisi diskuteerida lõpmatuseni.

Õpetajatega on täpselt samuti. Meie koolis on kaheksa prantsuse keele õpetajat, aga juba atesteerimisega ei ole kõik õpetaja-metoodikud või vanemõpetajad. Osa on nooremõpetajad, või liiga noored, veel välja kujunemata pedagoogid.

Ja lihtsalt isikliku ande küsimus on ju ka! Kas teie koolipõlves ei olnud siis niimoodi, et vaat üks õpetaja jäi meelde! Ta oli küll range, aga me armastasime teda sellegipoolest.

Näiteks meie koolis on kõige rangem keemiaõpetaja. Ta on nii range, et mõni õpilane lausa nutab mõnikord. Aga kui on vilistlaste kokkutulek, siis tema juurde koguneb kõige rohkem lõpetanuid!

Tema saab rohkem lilli kui teie?

Jaa! Muidugi!

Kadedaks kah teeb?

Ei tee!

Aga – tsentraalne asukoht võimaldab ka paremat kaadrivalikut. Ning kui näiteks üks koolijuht või õppealajuhataja, kes juhib õpetajate armeed, on kiiksuga, siis ta loomulikult angažeerib endale tööle ka sellise kiiksuga õpetajaid.

Mis kiiks teil on?

Eks seda ütlevad minu õpilased, ma ei oska ise niimoodi defineerida, aga ju mingi kiiks vist ikka on.

Kui tihti õpilased teie mobiiltelefonile helistavad?

Sel õppeaastal oli kord juhus, et poiss oli laenanud oma ürituse jaoks parema kvaliteediga kõlarid ja tal oli vaja need laupäeval pärast lõunat ära viia, aga koolimaja oli kinni. Ja ta ei julgenud tülitada meie valvurit, kes elab koolimajas, kuna meie valvur on range inimene ja eks siis klassijuhataja andis talle minu telefoni. Kuna mina elan siin lähedal, siis ma lihtsalt tulin ja lasin ta sisse.

Kunagi aastaid tagasi jäi ühel suurel õpilasel auto kooli hoovi, väravad olid kinni ja koolikoer – meil on suur valvekoer – oli lahti. Ja siis ta ka helistas mulle.

Mis te teete, kui te lähete õhtul pubisse või kohvikusse ja näete seal oma 11. või 12. klassi õpilast võtmas kas pokaalikest veini või kannukest õlut?

Kui ta on 12. klassi õpilane – ta saab paari kuu pärast lõputunnistuse –, siis me tervitame.

Kui ta on 11. klassi õpilane, siis me tervitame ja ma tsipakene näitan kella peale. (Leesi koputab kellale nagu koolipapa, kes tahab öelda: "On aeg!" – R.K.)

Mitte pokaali peale?

Ei! Meie koolis ei ole olnud sel pinnal mingisuguseid arusaamatusi! Mind on ühes kohvikus tulnud kutsuma – veel täitsa normaalsel ajal – oma lauda 11. klassi õpilased. Ja ma olen öelnud nendele: "Täpselt samal ajal aasta pärast – meeleldi!"