Kooliajal oli üks õpetaja, kes mind klassist luksumise pärast välja saatis. Osa õpilasi kadestas mind, eriti poisid, aga minul olid pisarad kurgus.
Luksumise pärast olen pidanud keset teatrietendust lahkuma, paar filmivaatamist on pooleli jäänud. Juba ammu ei käi ma sel põhjusel teatris ega kinos. Täiesti õudne, kui luksumine tabab leinatalitusel, kallimaga koos olles. Esimese armastusega jäigi meil asi katki, sest kuigi ta püüdis minu luksumistest üle olla, hakkas see talle närvidele käima.
Olen luksumisest vabanemiseks proovinud mitmesuguseid võtteid. Hinge kinni pidanud ja lonkshaaval külma vett joonud. Midagi ei aita. Tahaksin rahva seas käia, aga ei saa.
Stella:
Jääb üle vaid kaasa tunda ning küsida, miks te siiani arsti juures käinud pole. Luksumine on vahelihaste kramp ja peab ju olema põhjus, mis seda tekitab.
Rahvameditsiin soovitab luksumisest vabanemiseks tõepoolest juua külma vett ja hinge kinni pidada. Vee joomisel olevat tähtis ka keha asend – jooma peab püsti seistes, keha peab olema 90kraadise nurga all. Mõni "elukutseline" luksuja kinnitab, et abi on sellest, kui sundida ennast aevastama – puistata peopesale natuke kaneeli või jahvatatud pipart. Raske öelda, kumb on tüütum, alalõpmata aevastada või luksuda.
Sooviga teid aidata, leidsin internetist veel ühe luksuja soovituse: tõstke käed sirgelt üles, nii vabastate oma vahelihase, ning mõne aja pärast on luksumine kadunud. Ilmselge, et ka sellist harjutust pole võimalik teha igal pool.
Kommentaarid