«Kolleeg tegi mulle ootamatult komplimendi: ma nägevat vapustavalt hea välja. Alles hommikul oli mul kodus abikaasaga kõva lahing, karjusime vastastikku inetusi. Ja nüüd keegi märkab mind! Selline mees! Päike tuli pilve tagant välja, jaksasin tööl tubli olla.»
Liisi, 28, jäi tol päeval arvuti taha teistest kauem istuma. Pikema tööpäeva tegi ka meeskolleeg. Liisi räägib, et krõks käis hingest läbi, kui lähedaseks saanud töökaaslane paar päeva hiljem tema nutuse pilgu kinni püüdis: rääkigu naine ära, mis tema südant vaevab.
«Mina rääkisin ja tema kuulas, lasi mul ennast tühjaks jutustada. Siis ma nutsin ja tema lohutas, ja siis rääkis tema. Teda kuulates mõistsin, kui palju on meil ühist, me oleme hingesugulased.»
Reklaamibüroos töötava Liisi sõnul on ta suutnud seda suhet siiani kontrolli all hoida.
«Algus on igal juhul ilus…»
Liisi sõnul ei meeldi teistele tema ja kolleegi pisut isiklikumat laadi suhtlemine. Selle üle käib tuline arutelu, kui asjaosalised ise läheduses ei viibi. Kaaslaste uudishimu saaks tõde kuuldes paraja ninanipsu: Liisi pole kolleegiga vahetanud ühtki suudlust ega kallistust. Naine on tänaseks abikaasaga rahu taastanud ega unista teisest mehest.
31aastane ostujuht Kaarel on seda meelt, et senikaua, kui suhe mõlemaid pooli erutab ja lustakas säde hõõgub, tõstab see tööviljakust ja aitab geniaalseid ideid genereerida. «Algus on igal juhul ilus. Inetuks võib minna suhte lõpupoole, kui üks enam ei taha ja teine tahab näiteks last ja koguni abielluda.» Aastaid tagasi esimeses töökohas ei talitsenud noor Kaarel tundeid. «Tuli keset päeva suudlemise isu peale, palusin teisel mehel ruumist natukeseks välja minna. Oli arusaaja, jättis mind südamedaamiga kahekesi.»
Kaarel peab töökoha «väikest armastust» normaalseks nähtuseks: «Kui inimesed suurema osa oma ärkveloleku ajast veedavad töö juures teatud kindlal territooriumil ja kindla seltskonnaga, tekivad alati asendussuhted. Keegi on kellessegi armunud, minnakse lahku, mõne aja pärast leitakse uus silmarõõm.»
Naiste pihtimusajakirja Saladused toimetaja Anne Lugima on lugenud kümneid kirjaks vormistatud armastuslugusid: «Naine otsib tööpostisuhet siis, kui kodus jääb millestki puudu – enamasti mehe hoolimisest ja märkamisest. On aga kodune elu korras, on ka naine abikaasale truu ega kipu töö juures suhteid looma. Miks peakski, kui kõik toimib niigi, kui kodus on oma mehega tundeid, flirti ja seksi.»
Valik: armusuhted või karjäär ja palk
Kaarel arvab, et õrnem sugu pole nii süütu ühti, kui esialgu paistab. Ka hea mehe teinepool ei ütle mõnikord ära väikesest flirdist. Naised keeravad mehe ümber sõrme nagu keedetud spageti ja pärast muljetavad sellest mõnuga suitsunurgas. «Ei ole hullemat kui vana naise armastus!» hoiatab mees varasemate kogemuste põhjal. Hetkel ümbritsevad teda peaasjalikult nooruslikud klienditeenindajad, kes valdavalt on vallalised daamid.
Kaarlil on kena naine ja kaks lasteaiaealist last. Kuidas kodu tema töistele armusurinatele vastu peab? «Mis see kodu siia puutub?» küsib Kaarel vastu. Isaslooma paitava pilgu ja hea sõnaga õnnistatud naiskolleegid on kui usinad töösipelgad, kes ei kibele uut töökohta otsima, isegi kui tuleb teha ületunde.
Urmas, 33, leiab, et mõõdukas flirt ei kahjusta tema renomeed ega vähenda lojaalsust tööandjale. «Kinnistes organisatsioonides, mõelge ise, koguni soositakse omavahelist läbisaamist, elatakse koos nagu suur sõbralik pere. Ja asutuse peod on kinnised, sinna elukaaslasi ei kutsuta.»
Loomingulises kollektiivis võib romantilisest silmavaatamisest areneda tõsine romaan, mis võib koguni abieluga lõppeda. Enamasti jahtuvad kuumad tunded pärast pulmakelli: vähe on neid, kes jaksavad seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas olla ninapidi koos ja on edukad nii tööl kui kodus.
Ettevõtjana töötav Endel, 48, toob sookaaslased maa peale tagasi. Konservatiivse maailmavaatega härra ei soosi kontoriromantikat: «Inimlikult saan aru, et armastuse vastu ei aita ussi- ega püssirohi, aga meie asutuses peavad olema töö- ja armuasjad lahus. Kus on tunded, seal tekivad konfliktid. Ka kenasti alanud suhtes saab keegi tavaliselt haiget, sest vähemalt üks osapooltest kipub ikkagi abielus olema.»
Armumist ära keelata tundub niisama absurdne kui keelata hingamist – kuidas seda töölepinguga sätestada? Endel muigab ja selgitab: kui inimesel on karjäär ja palk oluline, ei raiska ta aega tühipaljastele armuseiklustele, mis varem või hiljem lõpevad fiaskoga.
Lahkujaks alluv, ülemus jääb paika
Elu on näidanud, et tööpostil armumine toob kaasa hulga jamasid, nende eest pole keegi kaitstud. Kuidas teile meeldib, kui lõunatama minnes oma silmarõõmuga kõrvuti seistes tunnete kuklas kaaslaste küsivaid pilke: kas need kaks on juba voodis olnud või ei?
52aastase Toomase paneb see muigama: «Ega töökaaslased pole lollid, neil on silmad peas ja nad saavad kõigest aru, kuigi armunud on enda meelest head konspiraatorid. Milleks selline naiivsus, te pole enam viisteist, tulge pilve pealt alla!»
Aastaid tagasi töötas Toomas keskeriõppeasutuses juhtival kohal. Direktoriks oli karismaatiline härrasmees. Tema abikaasa, mehest vanem sümpaatne daam oli samas koolis õpetaja ning ka direktori silmarõõm oli pedagoog. Saatuse irooniana oli armukese abikaasa samuti kooliga otsapidi seotud ja nii võnkusid üheaegselt neli persooni. Toomas räägib, et kui suhte esimene faas oli veel lapsemeelne ja kedagi ei riivanud, siis mida nädal edasi, seda hullemaks pedagoogiline poeem läks.
«Püüdsin neutraalne olla. Kuidas sa ikka direktori juurde lähed ja ütled, et jaga need naised ükskord ära, töö kannatab. Eraldi võttes olid kõik neli toredad inimesed, kuid ühte kollektiivi nad ei sobinud.» Toomasel sai nägude tegemisest kõrini, äraminekut kergendas direktori käskkiri. Praegu töötab ta õppejõuna kõrgkoolis.
Psühholoogi haridusega Toomas teab, et tervele töökollektiivile on kannatusrohkeim ülemuse ja alluva armusööst: «Esiteks, kõiki isehakanud sekretäre naiseks ei võeta. Teiseks, kui asi ühel hetkel kontrolli alt väljub ja üks on sunnitud lahkuma, on see ikka alluv. Ülemus jääb paigale, ei tema lähe kuhugi!»
Toomase arvates peaks täiskasvanud inimene suutma oma tundeid ja mõistust valitseda, et ajada töö juures üksnes tööasju: «Ei mingit silmavaatamist ega käe silitamist!»
Karjääri ja õnne nimel tuleb kõvasti rabeleda. Et vähem haiget saada, soovitavad karjäärispetsialistid tööl liblikad-kõhus-tunde maha suruda. Kuuldused armastuse lõppemisest tööpostil on aga ilmselgelt enneaegsed.
Kuidas töökas kollektiivis ellu jääda?
? Ära himusta oma kolleegi ega otsest ülemust! (Korda seda igal hommikul, kui ei aita, siis ka päeva jooksul.)
?Ära anna järele ahvatlustele: käepuudutus, selja tagant lähenemine, liiga sügav dekoltee, sügav ühemõtteline silmavaatamine jne. See võib olla provokatsioon, kolleeg tahab sinult mõnda teenet, raha või autot laenata vms.
? Kehakeel ei tähenda midagi. Enamik inimesi on virnade viisi lugenud eneseabiraamatuid ja suudavad raskusteta saata teele eksitavaid signaale.
? Ei maksa emalõvina möirata ja lakka raputada, kui keegi kolleegidest sinu armsamaga räägib või talle helistab. Rahune, see ei pruugi olla flirt!
?Kui armuintriige pole tõepoolest võimalik vältida, siis püüdke vähemalt nende negatiivseid tagajärgi vähendada.
?Kui olete juhtumisi ülemuse soosingus, ei maksa seetõttu teistega käituda nagu oleksid nad teie teenijad. Igal oinal/lambal on oma mihklipäev, mõnel koguni kaks.
?Ärge halvustage kolleege, kes teie kõrval tunduvad kesksoolistena ning nina maas tööd rügavad. Kõik ei pea sugugi kõigiga käima ega kõik kõigiga magama. Liiati kui kodus on kallis kaasa ootamas.
Rahvapärimused kirjutas üles Kaja Roomets
Psühholoog: mis kergelt tuleb, see ka kergelt läheb
Psühholoog KAUPO SAUE | «Armastus võib tekkida kus tahes, õnne võime leida kõikjal. Kuid töökohal, kus ollakse palju aega koos, on selle tunde tekkimise tõenäosus suurem. Kui kodune suhe on korras, on seal 3 vastastikust h-d: hoolimine, hellus ja hoidmine. Sel juhul pole naine nii aldis looma uut suhet kui mees.
Töönarkomaanid on sageli niivõrd oma tööle keskendunud, et nad ei väärtusta suhteid või neil lihtsalt ei jää aega millekski kõrvaliseks. Paljud neist just põgenevad töösse oma tunnete eest, eelistades haigeks või surnuks rabamist hellusele ja õrnusele. Siis nad muutuvadki karmilt eesmärgipärasteks masinateks, kellel okkad väljapoole ja mürk keelel.
Inimestel on erinev vahelduse vajadus, ühed vajavad rohkem stabiilsust ja teised muutusi. Vastavalt sellele valitakse ka töö ja kujuneb eluviis. Uusi suhteid loovad kergemini hästikohanevad ehk siis suure vahelduse vajadusega inimesed. Kannatavad need, kes on vales kohas. Arvatakse, et ligi pooled inimestest tahaksid võimaluse korral töökohta muuta.
Teatud osa inimesi, kes on õppinud saama kergeid eduelamusi uute partneritega, kordavad seda ikka ja jälle. Armastame ju kõik teha seda, mis hästi välja tuleb.
Kindlasti on raskem hoida elus oma püsisuhet ja pingutada selle nimel, kui noppida kergeid võite väljaspool kodu. Iseasi, kui kaua selline tegevus toidab. Mis kergelt tuleb, see ka kergelt läheb. Kõik tõeliselt väärtuslik meie elus on seotud pühendumisega.»
Kommentaarid