Peeter Ristsoo näitlejakarjäär pornomaailmas jäi lühikeseks

1993. aastal Eestisse elama asunud väliseestlane Peeter Ristsoo on mees, kelle kohta kodumaa eri nurkades palju vahvaid legende pajatatakse. Kui eesti ajakirjandus on peamiselt kajastanud Ristsoo noorpõlvevigureid ja -sigadusi, siis vähesed teavad, milline tulihingeline Eesti patrioot (Ristsoo: «Kõlab küll nagu

kitš, aga nii see lihtsalt on!») on too tumedate prillidega ja mõnevõrra saladuslik mees, kelle eluloole lisavad värvi krutskid, millele kohati isegi «Jackassi» hullud alla jääksid.

Oma rolli Eestisse tulekul mängis ka 1992. aastal lõhkiläinud abielu, mis oli kestnud 15 aastat. Tuntuse tõi Ristsoole töö raadios Vaba Euroopa, kurikuulsuse aga Jüri Makarovi pakutud saatejuhikoht TOP-raadios «Intrigeerivas pärastlõunas». Hakkasid levima legendid, kuulujutud, laim.

SL Õhtuleht uuris Ristsoo käest, mida ta nende juttude peale kosta oskab.

«Jah, paljud jutud on tõsi. Tegime tol ajal Toomas Saareperaga TOP-raadios saadet «Intrigeeriv pärastlõuna». Toomas avastas litsimaja, kus huvitaval kombel ainult eestlased töötasid. Läksime sinna külla, saime tuttavaks, meid võeti hästi vastu. Terve litsimaja personal tuli hea meelega meie saatesse, omanik kaasa arvatud. Ja ütleme siis nii, et daamid nõustusid oma elukutsele vastavalt tegutsema. Raha nad selle eest ei küsinud. Asi pakkus neile huvi, kuna nad ei olnud seda asja varem eetris teinud ja pluss nad said ettevõttele tasuta reklaami.»

Stuudios oli pikk töölaud – ühes otsas istus Saarepera, teises Ristsoo. «Saarepera jändas elektroonikaga, mina olin rohkem möliseja,» täpsustab Ristsoo. Siis koorisid naised ennast alasti ja kiskusid ka Ristsool riided seljast – praegugi seda lugu rääkides ajab asi teda ohjeldamatult kõkutama.

«Mäletan, meil oli külas mees, kes eetrisse mingit spordijuttu rääkis, jalgrattasõidust vist. Tema ei olnud sellega arvestanud, et meile naised külla tulevad. Prostituut võttis endal riided seljast, ronis laua alla, tõmbas spordimehel püksid jalast ja kukkus seal tegutsema. Mees oli natuke kohkunud, läks näost kaameks, aga rääkis oma jutu lõpuni.»

Naljakas oli asja juures veel see, et stuudiol olid klaasseinad, mistõttu kõik ruumis toimuv oli kõigile hästi näha, ka õue. «Inimesed jalutasid punnis silmadega ringi, karjusid ja lehvitasid meile. Spordireporter Villu Ester käis veel eetris kommenteerimas: ahaa, Ristsool juba püksid maas, nüüd hakkavad seal juba..., nagu oleks spordivõistlus käinud,» naerab Ristsoo.

Pornofilmides hakkas Ristsoo mängima 70ndate lõpul, kui ta New Yorgis Manhattanil kurikuulsale kadunud välis-eestlasele Helvik Türkile kuulunud kõrtsis baarmenina töötas. Tema kolleeg, erootilise sisuga filmides lisaraha teenimas käinud ettekandja, tuli ühel päeval töö juurde muret kurtma – fotosessiooni jaoks oleks ühte meest juurde vaja.

«Minu abikaasa Juta soovitas kohe mind, kuna ma sobivat selle töö jaoks väga hästi,» räägib Ristsoo. «Nii ma siis läksingi, kuna palk oli tolle aja kohta täitsa korralik. Aga erilist karjääri ma sel alal ei teinud, olin pigem taustakeppija, mitte filmistaar. Robin Hoodi kostüümi ei pidanud selga panema.»

Ristsoost tehtud pilte avaldas ka mõni erootilise sisuga ajakiri. «Mitte midagi rõvedat, tavaline erootika,» kommenteerib ta.

Ristsoo sõnul oli tegu täiesti tavalise rutiinse tööga. «Filmimise tegi võimalikuks see, et partnerid olid sel alal vilunumad, nad oskasid oma asja väga sujuvalt ja nauditavalt teha.»

Filmide sisu oli Ristsoo mäletamist mööda väga üheülbaline. «Stsenaariumi kallal vaeva ei nähtud. Peategelasteks olid pidutsevad noored, kelle pralletamine ühel hetkel metsikuks grupiseksiks üle läks.»

Peresiseseid pingeid abielumees Ristsoo lisatööots kaasa ei toonud, liiatigi oli abikaasa Juta see, kes ta sinna tööle utsitas.

Miks läks lõhki Peetri 15 aastat kestnud abielu Juta Ristsooga?

«Ta jättis mind brutaalselt maha. Järelikult jäin vanaks ja hädiseks, eks tal oli vaja nooremat ja paremat. Ega mina ka täpselt tea, pead seda tema enda käest küsima. Ise ei ole ma ühtegi naist kunagi maha jätnud, alati on mind maha jäetud. Naised tüdinevad minust lihtsalt ära.

Aga praegu saame Jutaga ülimalt hästi läbi, kuigi mõni aeg pärast lahkuminekut me teineteisega absoluutselt ei suhelnud. Ei öelnud tänaval üksteisele teregi.»

Ristsoo möönab, et tänu mõningasele tuntusele ilmutavad naised tema vastu kõrgendatud huvi. «Viimasel ajal olen kohanud palju veetlevaid noori daame, mõni neist on mul ka külas käinud. Vanale mehele on äärmiselt ergutav, kui noored naised külge löövad. Ise ma küll ei julgeks – nende vanavanaemad on sama vanad kui mina! Aga kui see neid ei häiri, pole hullu lahti midagi.

Segab see, et vanas eas on selle potentsusega natukene probleeme. Kuna olen raskelt südamehaige, pean võtma ühte ravimit, mis alkoholi koosmõjul toob kaasa selle, et noh... ei tõuse enam, nii nagu peaks. Selle tõttu olengi viimasel ajal pidanud nii mõnegi potentsiaalse kepi ära jätma, viisakalt sellest teemast nii-öelda üle libistanud.»

Ristsoo räägib, et probleemid on tal tekkinud kahe viimase aasta jooksul, varem seda muret ei olnud, pigem vastupidi. «Olen elanud koos naisega, kes mind selle koha pealt tagantjärele oma sõbrannadele kiitnud on. Ta on kuuldavasti väitnud, et tal ei tarvitsenud teha muud, kui näpp püsti tõsta ja Peeter hakkas aga jälle otsast peale.»