Poissmeestepidudel päästetakse kumminaisi ja pannakse käsi raudu
«Kui vanasti mõisteti poissmeesteõhtu all metsikut joomist ja lõbumajas käimist, siis nüüd on üritusest saanud abielluja proovilepanek hullumeelsetes olukordades,» räägib 13 aastat pulmavanemana töötanud Vahur Jüris Eesti Pulmaagentuurist.
«Näiteks sunnitakse tulevane abielumees Raekoja platsil kumminaisele armastust avaldama või siis kutsutakse töö juurde «politsei», kes mehel käed jõhkralt raudu paneb ja ta minema toimetab, ilma et «vahistatu» ise täpselt aru saaks, milles asi. Nii näiteks juhtus ühe õppejõuga, kes auditooriumitäie hämmeldunud üliõpilaste ees «vahi alla võeti» ning seejärel iseenda poissmeesteõhtule deporteeriti.»
Ühe teise poissmeesteõhtu ajal uputati Paide tehisjärve munakivikaunistustega kumminaine ja järele visati akvalangiga peigmees, kelle ülesanne oli uppuja päästa. «Ja ära päästis,» muheleb Jüris.
Jürise sõnul puudub eestlastel veel poissmeestepidude traditsioon, mistõttu ei ole ka ühtegi firmat, kes sellist teenust pakuks. Küll võetakse Pulmaagentuuriga ühendust siis, kui poissmeestepeole tantsijaid vaja. Mõni jälle soovib ürituseks trammi.
Striptiisitantsijate tellimine on pulmavanema sõnul juba aegunud trend, vähemalt meeste hulgas. «Viimasel ajal ei telli mehed mitte naisi, vaid vastupidi – naised mehi!»
Jüris soovitab poissmeesteõhtut pidada vähemalt viis päeva enne abiellumist, et tähtsal hetkel ikka säde silmis oleks. Sest pummelungist valutava pea võimuses on elu ilusaim päev rikkuda. Talle meenub aastatetagune juhtum, kui peigmees eelmise päeva poissmeesteõhtust sedavõrd väsinud oli, et pulmaautos magama jäi. «Eks mina siis pidin linnarahvale autost lehvitama, samal ajal kui peokangelane tagaistmel norskas.»
«Ja kindlasti peaksid poissmeeste- ja tüdrukutepidu koos lõppema, et hiljem tühja-tähja pärast tüli ei tekiks,» räägib Jüris vastu Pulmaagentuuri kodulehe juhtnöörile, mis peoseltskondadel õhtu jooksul üksteist vältida soovitab. «Naised on ju hullupööra armukadedad, ärge seda unustage,» paneb palju näinud pulmavanem noortele meestele südamele.
Praegu üle aasta abielus olnud Marko (26) pidi oma poissmeestepeol kandma kleiti, parukat ja sukkpükse ning kõndima mööda vanalinna, üritades maha müüa sekspoest kalli raha eest ostetut kunstriista.
«Mind üllatas, et helendavat kallihinnalist riistapuud keegi odava hinna eest osta ei tahtnud. Pakkusin küll paarikestele ja näitasin peaaegu ette, kuidas asi käib, aga inimesed muutusid kuidagi häbelikuks,» meenutab Marko. «Eriti pika pilguga vaatasid saksa pensionärid, kes mind nähes käekoti tugevasti keha vastu surusid. Keegi mainis, et näe, mingi narkarist transvestiit on sekspoest värvilise vidina varastanud.»
Teravaima emotsiooni tekitas Markole vene noorukite kamp Balti jaamas, kes end naiseriides noormehele sappa haakis ja teda solvama kukkus. «Kui tunnelisse minnes ühel neist õrnalt mune pigistasin ja silma tegin, ei saanud kutid enam jahmatusest piuksugi suust välja. End pisut kogunud, jõudis keegi veel «tõ pederast to li?» kääksuda, kuid selleks ajaks oli nende julgus asendunud segaduse ja hämminguga ning kamp tegi minekut.»
Marko sõnul peab poissmees sellise ürituse puhuks südame rindu võtma. «Peab ikka kõvasti julgust olema, et suvalistelt möödakäijatelt midagi tahtma hakata. Julgust on vaja ka keelte rääkimiseks. Minul läks vaja vene, soome, saksa, inglise, rootsi, itaalia, läti ja eesti keelt, suhteliselt samas järjestuses ka. Loovus ja kehakeel peavad poissmehel tugevad olema!»
Sekspoest ei saanud mööda ka Jaanuse sõbrad, kes peigmehele päev enne pulmi liibuvad püksid, võrksärgi, ketid ja rihmad ostsid. Seejärel telliti limusiin ning sõideti Jaanuse juurde, kus tollele esimese asjana klaas viina sisse joodeti.
Vastupuiklemist ei olnud. Oli ainult peigmees, kes muigelsui korrutas: «Sõbrad, ka teie võtate ühel päeval naise, eks siis näe, mis juhtuma hakkab...»
Seejärel sõideti limusiiniga Vabaduse väljakule, kus liibuvates nahkpükstes ning kettide ja rihmadega varustatud Jaanus üle tänava pidi kõndima. Suu ammuli vahtima jäänud uudishimulikud said tuletõrjujatelt kasta – Forekspanga ees olnud pritsimehed räägiti nõusse 500 krooni eest. Hiljem sõideti limusiiniga Stockmanni kaubamaja ette, kus pidulised üksteise kukile ronisid ja liiklusummiku tekitasid.
«Linnarahvas suhtus üllatavalt leebelt ja elas kaasa,» meenutab Jaanus. «See pidu ei unune kunagi. Nüüd jääb üle vaid oodata, millal keegi sõpradest abielluma hakkab...»
Mõelge, mida te tahate selle õhtuga saavutada. Kas seda, et pulmad jäävad ära, või siis seda, et pruut või peigmees tunneksid ennast oma parimate sõprade seas hästi. Vastavalt sellele tehke ka programm.
Ärge jumala pärast võtke eeskujuks mõnda telekast nähtud filmi. Esiteks on need enamasti väljamõeldud ja teiseks ei tule teil sealsete naljade mugandamine välja.
Soovitame soojalt jätta mängust välja intiimsed naljad (v.a. striptiis). Striptiisi minge kindlasti vaatama (nii pruut kui ka peigmees) – nalja saab seal igal juhul. Aga teavitage oma programmist ka tulevast kaasat.
Ärge tarvitage (liigselt) alkoholi. Eriti mehed võiksid piiri pidada – on ju vaja järgmisel päeval hea välja näha, pohmas peaga see ei õnnestu. Teine variant on muidugi poissmeesteõhtu nädal enne pulmi korraldada.
Kutsuge ainult väga head sõbrad. Veenduge, et kõik üksteist tunneksid ning üksteisega hästi läbi saaksid. Ja – tulevastele kaasadele – jumala eest, ärge kutsuge üksteist oma peole! Üldse proovige poissmeeste- ja tüdrukuteõhtu niimoodi planeerida, et kaks peoseltskonda kokku ei satuks – sest nii võib peo võlu ja salapära kaduda!
«Minu poissmeheõhtu ei kujutanud endast midagi erilist,» meenutab laulja Ivo Linna aastat 1973, kui ta esimest korda abiellus. «Käisime vendadega poes, ostsime kasti ˇiguli õlut ja läksime vanema venna poole seda jooma. No mingit pulli me ei teinud, nagu tänapäeval kombeks on. Selles mõttes läks mul lihtsalt.»
Muusikaärimees Gunnar Loho tutvusringkonnas peetud poissmeheõhtud on pigem klassiõhtuid meenutanud. «Tean, et mehed kutsuvad mõnikord selliste ürituste puhuks prostituudi kohale – et näe, võtan naise ega saa enam ise oma vaba aega valitseda, lähen vangi ja võtan seetõttu elult viimast. Ise ma pole selle peale tulnud, ei ole sisemist vajadust olnud. Prostituutide tarvitamisest olen suutnud hoiduda ning üritan seda liini jätkata ka edaspidi. Tuttavad, kes mu põhimõtteid teavad, on neid mulle pulli pärast tellinud, aga ma olen alati eest ära jooksnud.»
«No muidugi on vaja enne pulmi veel üks korralik pralle maha pidada!» põrutab laulja Erich Krieger ning räägib pikalt ja laialt, kuidas need kurjavaimu naised hiljem meeste elu tuksi keeravad.
«Minul oli abiellumisega tol hallil ajal kiire – olin just sõjaväest tulnud ega mallanud oodata, tahtsin kohe asja kallale asuda... Praegu küll mõtlen, et oleks pidanud korraldama, vabadusest viimast võtma. Tulin äsja Saksamaalt, seal korraldatakse ka enne pulmi säherdusi üritusi. Terve suguvõsa teab, et mees võtab enne pulmi viimast, laaberdab ja möllab ringi. Kõik suhtuvad mõistvalt, sest pärast läheb ju põrgu lahti – meestelt võetakse vabadus!»
Kommentaarid (0)