PULMAPÄEVAL JA KULDPULMAPÄEVAL: Vaike ja Hans Hindpere abiellusid 18. märtsil 1954. 50 aastat hiljem on paar endiselt õnnelik ja särav. Aastapäeva tähistasid Hindpered Estonia teatri talveaias kontserdiga.Foto: Erakogu
Ilu ja mood
14. aprill 2004, 00:00

Hans Hindpere: «Kui ma Vaiket nägin, hakkasid mul jalad värisema.»

«Tee tööd, küll siis tuleb ka armastus,» kordab sel kevadel kuldpulmi tähistanud helilooja Hans Hindpere Tammsaare sõnu. Suuri sõnu teha pole Hindperedel kombeks. Kuid Hans on abikaasa Vaikele kirjutanud lugematuid laule, Vaike aga hoidnud haiglavoodil Hansu kätt ning aidanud koos arstidega kaasa mehe imelisele tervenemisele.

Hindperede pensionipõlve pesa on väike, aga hubane ja tulvil mälestusi. Neid on kõikjal – raamitud fotod, aknalaual pulmakingiks saadud sinine vaas, klaverikaanele toetuv Hansu portreemaal, mille Vaike tähtsaks päevaks välja pannud. Hansu sünnipäeval, 18. märtsil tähistasid Hindpered kuldpulma.

«Armastuslaule Vaikele on ikka pööraselt palju,» muheleb Hans. Kui algul kirjutas ta kallimale mõeldes loodud muusikale pühendusi, siis nüüd pole seda enam vaja – Vaike mõistab ka sõnadeta.

Saatuslik telegramm

Viiekümne aasta eest, kui Hindpered abiellusid, oli hirmuvalitseja Stalin juba surnud, aga sõjast oli möödas vaid kümme aastat ja see andis end ikka veel tunda.

Vaike meenutab, et ega meheleminekueas tüdrukud tollal väga pirtsakad saanud olla, sest paljud plikapõlve unistuste printsid olid lahinguväljale jäänud. Seepärast peab ta saatust Hansu eest eriti tänama. «Tuleb otsida, mitte esimesele minna,» teab Vaike nüüd kindlalt. Abielludes oli ta 28aastane, peigmees 26.

Tutvunud olid Iisaku kandi noored küll juba kooliajal, aga kohe ei tekkinud nende vahel sädet. Enne jõudis Hans kodukandist mõneks ajaks ära sõita, Leningradi. Võõrsil avastas ta, et ei saa Vaiket enam peast. Kirju noored ei vahetanud, kuid Hans kirjutas neiule mõeldes palju muusikat.

Ühel päeval sai Vaike Hansult telegrammi: «Ootan sind, ja sellest oleneb kõik.»

Naerdes meenutab Vaike, et postkontori näitsikud olid hoolitsenud, et kuniks dramaatiline sõnum adressaadini jõudis, kihas sellest juba kogu asula.

«Kui ma sind siis nägin, hakkasid mul jalad värisema,» meenutab Hans Vaikele üksiti silma vaadates kauaoodatud kohtumist. «Sina võlusid mind oma olekuga, mina sind oma muusikaga.»

Pulmapäev sattus Hansu sünnipäevale siiski juhuslikult. «Hakkas koolivaheaeg, vabad päevad, kolleegid said peole tulla,» meenutab kaua õpetaja ametit pidanud Vaike.

Salajane laulatus

Et sõda oli maa ja rahva vaeseks laastanud, oli uhke valge pulmakleit määratud jäämagi Vaike plikapõlveunistuseks. Tema kleit oli küll uus ja kena, aga lihtsast kirjust riidest. Kuid kiriklikku laulatust nad Nõukogude võimu kiuste ära ei jätnud. Mõlemad meenutavad, kuidas salaja kirikuõpetaja koju hiiliti ja nelja tunnistaja silme all paari mindi. See oli suur risk – kui sündmus oleks jõudnud Vaike ülemusteni, oleks noor õpetaja kohe töö kaotanud.

Mõlemad meenutavad, et abielu alustati väga kehvades oludes. «Rahas ei peitu õnn,» ütleb Vaike, ja veendumusega, mis ei lase seda lihtsalt klišeeks pidada.

Esimese päris oma korteri said nad alles siis, kui Hansu üheksa aastat kestnud õpingud 1963. aastal ühele poole said.

«Nii kiire oli, töö, kolm last... raske oli algul,» meenutab Vaike. Kaks poega sündisid peagi pärast abiellumist, kümne aasta pärast tuli ilmale pesamuna. «Küll ma tahtsin seda kolmandat last! Lapsed ühendavad ikka väga – kui neid pole, minnakse kergemini lahku.»

«Ela vaeselt, aga ela ausalt,» täiendab Hans. «Usaldus on suur asi. Elu toob muidugi kõike.» Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Hans kontserte andma nii liidus kui teistes sotsialismimaades peaaegu hinge tõmbamata. Kodumail oli hea teenistus kolhooside süldipeod. Ehkki mees tuli koju, kohver head-paremat täis – võimalus, millest paljud tollased pereisad vaid unistasid –, tunneb ta tagantjärele siiski veidi süümepiinu. «Minu nooruke naine pidi kolme lapsega kodus olema, ise käis tööl,» ohkab ta. «Vapper naine!» Ta toob võrdluseks välismaised imalmagusad seebiseriaalid: «Iga kohtumine lõpeb sõnadega I love you. Eestlane nii ei räägi – elu ise ongi armastus. Elu rasked momendid toovad armastuse välja.»

Õpetajana oli Vaikel õnneks võimalus juba 1974. aastal pensionile jääda, Hans aga sai just sel ajal eriti palju tööpakkumisi, ja siis lõppes tema ootamiste-aeg. Edaspidi reisisid abikaasad Hansu kontserdipaikadesse sageli koos.

Abielupaari lastest pole muusikuid saanud, aga kunstiannet on neil küll. Ehk kõnnib vanaisa jälgedes lapselaps Helen, kes muusikakoolis klaverit õpib.

Usk päästis Hansu surmasuust

Vaike oli koolipõlves põhimõttekindel tüdruk nagu Raja Teele – kui Teele nõustus minema ainult põllumehe naiseks, siis Vaike kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis, et tahab musikaalset abikaasat. Tänu muusikale pole nende majas suuri tülisidki olnud – Hansu sõnul on ta pilvisematel päevadel end alati klaveri taga välja elanud.

Raskeim aeg tuli mõne aasta eest, kui Hansul avastati kaugelearenenud vähk. Arstid ei andnud mehele esialgu erilist paranemislootust, kuid Vaike uskus. Visalt käis ta voodiserval mehe kätt hoidmas. Õnneks uskus sama tugevalt ka üks tohter, kes konsiiliumi otsusele vastu astudes omal vastutusel Hansu opereeris ja mehe elule tagasi tõi. Hans meenutab, et nägi juba valgust, mida surmasuust pääsenud sageli hiljem mäletavad, aga siis tõmmati ta tagasi elavate sekka. Nüüd levivat haiglas imeliste tervenemiste kohta koguni väljend «Hindpere sündroom».

Tagasi kodus, õppis mees esmalt uuesti käima. Peagi hakkas ta jälle tööle – kirjutage, tehke, mida olete harjunud tegema, olnud ka arsti soovitus. Hans usubki, et tervis sõltub paljuski inimese tahtejõust.

Pärast läbielatut usuvad Hindpered, et peale nende endi on neid hoidnud ka miski inimtahtest kõrgem jõud – nimeta seda kuidas tahad. «Kui oled noor ja tervis hea, siis ei mõtle sellele,» kostavad mõlemad.

Kõigile, kes samuti tahaksid kord kuldpulmi pidada, soovitab Vaike: «Armastus võrdub minu jaoks viljaga – kui paned tera maha ja tahad, et see kasvaks, pead tema eest hoolitsema. Meil on olnud 50 aastat nii päikest kui ka vihma, kõike peab olema parasjagu.»

Milline on paras hulk, retsepti tal siiski pole, seda peab igaüks ise tunnetama.

Rahvatantsuansambel kui abielukombinaat

Rahvatantsuansambel Kuljus on 55 tegevusaasta jooksul andnud 50 abielupaari. Ka tantsurühma kauaaegne juhendaja Ülo Luht leidis kaasa sealtsamast. «Eks see on see pidev aja koos veetmine,» arvab ta.

«Seadsime pulmapäeva ainsale vabale nädalavahetusele,» meenutab Ülo Luht oma abiellumist. Sel ajal olid trennid kolm korda nädalas kolm tundi ja trennist puudumine oli vabandamatu. Noorele juhendajale Ülole jäi krapsakas neiu, tema tulevane abikaasa Pill, kohe silma. Pärast aastast trennis käimist hakkas Pill juba ise noorte trenne juhendama. Kaks aastast pärast Pilli ühinemist Kuljusega sai temast ja Ülost juba abielupaar, kahekümnes Kuljuse ajaloos. Koos vedasid nad Üloga Kuljuse taidlusrühma kokku 25 aastat.

«Eks see käib lainetena,» ütleb Ülo Luht. Mõnel aastal ei abiellunud Kuljuses keegi, teisel jälle naitus kolm paari korraga. Näiteks aastatel 1979–1984 tekkis kolmteist abielupaari. Ülo ise on osalenud kümmekonnas Kuljuse pulmas ja pulmavanaks olnud kaheksas. Kõige paremini on tal meelde jäänud kahekümne üheksas ja kolmekümnes paar, kes tahtsid koos abielluda. Sellest, et pulmad kahasse peetakse, ei poetanud noorpaarid sõpradele ega tuttavatele sõnagi. Kui siis rahvas pulmamajja kogunes, tuli noorpaaride ligi 140 sugulase-tuttava vahel kõvasti ütlemist: «No mida nemad siia ronivad?! Kas nad ei näe, et see on meie pulm?» Öö poole, kui pulmapidu sai hoo sisse, leppisid sugukonnadki omavahel ära. Kahe noorpaari nime esitähtedest tuli kokku sõna MUSU, mis kleebiti pulmalipu peale. Kui kell sai kaks öösel, rebis pulmavana Ülo lipu pooleks nii, et mõlemad paarid said oma nimetähed endale.

Kahekümne viies paar oli käima pannud suure ja väikese vaskkarika, väikese sai kolmekümnes paar lohutuseks ja suure kolmekümne viies paar, kes pidi järgmise asja välja mõtlema. Kuna tulevased abielupaarid otsustasid pulmad koos pidada, tekkis küsimus, kellele läheb väike karikas. Kas jagada pooleks? Lõpuks jäi nii, et karika sai endale paar, kelle paaripanija viimasena registreeris.

Tänavu kevadel on Kuljusel plaanis esinemiste sari «Rahvakalender tantsudes» – 17. aprillil tantsitakse Tallinnas Salme kultuurikeskuses, 22. aprillil Narvas keskuses Geneva, 23. aprillil Pärnu teatris Endla ning 24. aprillil Tallinna Linnahallis. Kontsertide algus on kell 19.

Selene Rebane