AASTA 1973, NOORED JA ÕNNELIKUD: Poeg Eric on Ingrid ˇukovski ainus laps. Abielu ajal polnud Ingridil Oleg Sõlele kui isale miskit ette heita, kuid ta on turris hilisema pärast, sest pärast lahutust pole isale tema laps üle paari korra meelde tulnud. «Hea, et nimegi mäletas!» ohkab Ingrid hingepõhjast.Foto: Erakogu
Ilu ja mood
23. juuli 2003, 00:00

«Vahel sai ka tööluusi pandud, et Olegiga olla.»

Oleg Sõle esimene naine Ingrid ˇukovski värskendab muusiku mälu nende tutvumisloost ja kooselust.

Pärast Oleg Sõle naistejuttu eelmise kolmapäeva SL Õhtulehes helistas toimetusesse ärritunud Ingrid ˇukovski (53): «Piinlik, kui vananev laulu- ja pillimees tahab leheveergudel muljetada oma abieludest, aga peale ekside ja poegade nimede midagi meenutada ei suuda,» ohkab energilise moega naine teatraalselt.

«Püha öö» viis esimese ühise ööni

Ingrid mäletab seitsmekümnendal aastal aset leidnud kohtumist tunduvalt romantilisemana kui Oleg. «Sõitsime sõbrannaga tema vanematekoju Kärdlasse, kus sattusime kultuurimajja. Jahedas tühjas saalis musitseeris üks pikajuukseline kutt klaveril. Sõbranna teadis meest, teda teadsid Hiiumaal peaaegu kõik: see oli Oleg Jolkin (hilisem Sõlg),» räägib Ingrid esmakohtumisest.

Sõbrannadel polnud plaanis pikemalt kultuurimajja jääda, ent saatus sekkus: «Sättisime end tasapisi minekule, kui järsku kõlas «Püha öö». Taunitud meloodia kuulmine nii ootamatus kohas sundis mind sel hetkel peatuma. Seda enam, et sellelt esitajalt poleks iial uskunud, et ta «Püha ööd» üldse kuulnudki on.»

Nõnda jõudis noor naine õhtusele kontserdile Kärdla pargis, kus ka Oleg oma bändiga esines: «Ma käitusin kui pesuehtne groupie! Mulle meeldis see pikajuukseline, nisukarva sorgus vuntsidega kutt, kel Hiiumaal oli pea kultuslik staatus!»

Pärast pidu kutsus Oleg särasilmse piiga kaasa oma ema majja. Paraku olnud muusik üsna joogine, keel pehme ja vuntside otsas ilatilgad. Praegugi paneb see Ingridi õlgu väristama: «Minus oli kaks vastandlikku tunnet: vastikus ilalõua vastu ja lummus kultuurimajast.»

Oleg haaranud Ingridil käest ja vedanud ta lakka, ehkki too juba lahkumisplaane haudus.

«Tema vajus seal kohe pikali ja jäi magama, minust kiivalt kinni hoides. Ma ei julgenud ennast liigutadagi, kuigi mul oli palav, heinad torkisid, sääsed sõid ja kuti käsi oli pealekauba tinaraske,» meenutab Ingrid ˇukovski Esimest ööd Olegiga. «Mõtlesin: Come on, Ingrid, tee siit vehkat!, aga siiski jäin. Ning hommikupäikses algas meie love story,» on ta siiani pisut hämmingus, kuidas armastus tuleb.

Järgmine kohtumine toimus juba Tallinnas: «Läksin väriseva südamega Viru väravate juurde. Seal ta ootas, hipi mis hipi!» on tal mees siiani selgelt silme ees.

Kooselu «karvasega»

Oleg Sõlg jäänudki Tallinna, kuid samal ajal otsinud teda taga Hiiumaa miilits, huligaansuste pärast. Sellega seoses on proual taas ohtralt meenutada: «Sain kutse tulla Vaksali tänavale menti vestlusele. Läksin. Anti valida, kas toon Olegi ise nende juurde või muutub seis nutuseks.»

Ärahirmutatud naine lubas muusiku kohale tuua. «Oleg ootas mind Snelli pargis, kus ka loo kohe ära rääkisin. Tema ütles ei ja tahtis ära minna.» Ingridil olnud juba pisarad silmis, et kõik läheb halvema poole, kuid: «Järsku seisid meie ümber kolm-neli erariides meest ning meie jalutuskäik lõppes taas Vaksali tänaval. Oleg saadeti Hiiumaale 15 päevaks plate peale.»

Hiljem organiseeris uurija Olegile fiktiivse sissekirjutuse, nii said noored võimaluse kuskil elada ja tööd teha. Estoplastis töötav Ingrid kauples oma mehe sinnasamasse transameheks, mitte klaasilõikajaks – nagu Oleg ise eelmisel nädalal antud intervjuus väitis –, sest Olegil polnud ju mingit väljaõpet.

Loomulikult ei tekitanud kindla töö- ja elukohata karvane kelleski usaldust, välja arvatud Ingridis: «Tavaliselt olin ma ikka päeval tööl, kuid vahel sai luusi pandud, et Olegiga koos olla. Ta oli ikka täiesti teistsugune mees kui mu eelmine, kes oli korralik, tõi mulle lilli ja viis jalutama.»

Keevavereline ja armukade

Kindlasti ei aidanud kooselule kaasa Olegi truudusetus ja armukadedus. Ingridi mäletamist mööda voolab mehes temperamentset tšerkessi verd. «Tema isa oli sõjaväelane Almavirist, kes saadeti kodust kaugele teenima. Siin ta siis tutvus Olegi emaga.» Oma jutu kinnituseks toob Ingrid ette tõiga: «Olegil on ka õde, kes on täiesti tõmmu.»

Tüüpiline olnud põhjendamatu armukadedus. «Kui me Kiisalt rongiga käisime, siis oli meil kindel vagun, kus sõitsime. Kuid ükskord ütles ta, et me ei sõida enam selles vagunis, sest sa vaatad ühte meest. Selliseid asju võis ta lambist võtta ja tutaka ka panna,» ei jäta Ingrid miskit vaka alla.

Ei jäta ka tunnistamata, et lõpuks lõi ta viha ja koduse puudujäägi pärast isegi üleaisa. Ent alguse sai asi siiski mehest.

Ingrid ˇukovski on praegu, nagu ka Oleg Sõlg, neljandat korda abielus ja leiab, et kõigisse kooseludesse on mahtunud nii armastust kui ka vihkamist. «Mees ja naine on nagu tigu ja püüton: sarnane liikumisviis, kuid äärmiselt erinevad isendid,» proovib ta leida täpset kujundit kahe soo suhete väljendamiseks.