MÕISAPROUAD: Nii Maritta kui ka Ülle lapsepõlv on möödunud Kaagjärve mõisa ümbruses, kuid kumbki ei osanud väiksena unistadagi mõisaomanikuks saamisest. Nüüd askeldatakse koos suguvõsaga kultuuripärandi säilitamise nimel.
Foto: Silja PaavleELU MUINASJUTUMAAL | Lapsepõlvemälestused panid Valgamaa suguvõsa mõisat taastama: „Läheb, palju aega läheb, küll ükskord valmis saab!“
„Iga päev ma seda muinasjutus elamist ei tunne, tavaliselt jooksen ringi ja teen ettevalmistusi mõneks järgmiseks ürituseks,“ muigab Kaagjärve mõisapreili Maritta Pillaroo. Ühes lähedastega on tal õnnestunud ajaloolisse hoonesse luua tõeline muinasjutumaa.
Mõisaostmise mõtteseeme hakkas idanema asjaolu tõttu, et suur osa Pillaroodest on sellega seotud olnud lapsepõlvest peale. Ülle Pillaroo (73) räägib, kuidas tema ja ta õde on selles koolis sisuliselt üles kasvanud. Nimelt olid nende vanemad mõisakoolis paarkümmend aastat õpetajad. Ülle kümneaastaseks saamiseni elatigi koolihoones – maja teises otsast asunud korteris. „Aga mõisahoone jäi ikka armsaks,“ kinnitab naine, kellest endastki sai hiljem vanemate eeskujul pedagoog. Kaks aastat õnnestus tal selleski majas õpetada. Maritta on aga mõisa ümbruses veetnud oma lapsepõlvesuved, sarnaselt paljude teistegi suguseltsi liikmetega.