„Ma ei olnud ju varem midagi sellist teinud,“ vaatab Elina tagasi „Lukuga päeviku“ sünnile. „Kui pidasime nõu, kui suure tiraaži võiks teha, pakuti, et võib-olla müüb see paarsada eksemplari. Tegime esimese tiraaži 500. Aga see osteti nii kiiresti ära, et tekkis isegi tarneauk.“ Kas kordustrükke sai tehtud kolm või neli, ta enam ei mäletagi. „Aga jaa, oli üllatus. Pärast seda hakkas neid „lukuga päevikuid“ teisteltki tulema, Instagramis hakkasid mind jälgima erinevad profiilid, kes olid minu luuletustes lihtsalt read ära vahetanud ja kasutasid sama fonti, mis minagi ... Mu sõbrad saatsid näha neid kümneid ja kümneid. Mõned soovitasid isegi ses osas midagi ette võtta. Aga otsustasin, et võtan energeetiliselt hoiaku, et olen lihtsalt kedagi inspireerinud.“