Kutsuks ta ehk enda kõrvale pikutama, arutles Tiiu, kui korraga andis endast märku telefon, mis lebas tema juures rannalinal. Tinder... See on taas tema, soo müstiline ja salapärane olevus, kes suhtles nime all „otsija“. Nad olid nüüd juba paar kuud tihedamalt suhelnud, kuid mees polnud Tiiule oma õiget nime avaldanud. Samuti ei teadnud naine, kuidas ta välja näeb. Sellest hoolimata oli temaga nii lihtne ja turvaline suhelda. „Otsija“ sai temast aru, ei mõistnud kunagi hukka, oli alati toetav. Tiiule endalegi üllatuseks oli temast saanud parim sõber. Vaid telefoni sõnuminupu vajutuse kaugusel, kui Tiiu end halvasti või petetuna tundis. Seda viimast oli ta Andrese tõttu kogenud rohkem, kui oleks tahtnud.

Siiski tundis naine rõõmu, kui nägi, et tema sõber on sõnumi saatnud: „Tahtsin vaid öelda, et oled parim.“ Tiiu hakkas juba vastama, et ise oled, kuid siis meenus talle keegi, kes oli sealsamas rannal, tegelikus elus ja nii lähedal. Mida peaks nüüd tegema? Kui tuleb valida virtuaalse või reaalse mehe vahel? Kas „otsija“ ongi üldse mees? Tiiu ei teadnud sedagi. Ta ei teadnud ka, millega „otsija“ tegeles. Ta oli küll püüdnud uurida, kuid too põikles iga kord vastamisest kõrvale.

Naine vaatas otsivalt mehe poole, keda ta koolipõlvest mäletas. Esimesel hetkel tundus mees kadunud olevat, aga siis sai Tiiu aru, et mees on hoopis selja pööranud ja näpib telefoni. Nende vahele oli endale lihtsalt koha leidnud noorpaar, kes vibeles nagu vahustaks nad mikseriga koogitainast.

Mida ma siis nüüd teen, arutles naine. Ta oli ometi rannas koolikaaslasele naeratades märku andnud, et on valmis suhtlema. Pagan seda Tinderi tüüpi! Leidis ka aja, muutus Tiiu „otsija“ peale pahaseks. Ja ei taha isegi oma telefoninumbrit anda!? Kahtlane! Sellele mõeldes jõudis Tiiu otsusele — parem tihane taskus, kui metsis laanes.

Tiiu tõusis, võttis rannaräti ja kõndis mehe selja taha ning justkui juhuslikult lasi oma rätikul langeda. „Oih,“ kiljatas ta naerma hakates. „Vabandage palun, olen nii kohmakas. Ma ei tahtnud teid segada.“ Ta tegi käega vabandava liigutuse ning jäi vait. Nüüd oli mehe kord rääkida. Öelda, et sellest pole midagi või ulatada talle rätik tagasi. Selle asemel vaatas naine aga tõtt täiesti võõra mehega. See polnud endine arglik koolikaaslane. Too mees siin, kes talle nüüd arusaamatult otsa vaatas, oli absoluutselt tundmatu.

Võõras kogus end kiiresti ning võtnud Tiiu rannaräti, ulatas selle naisele, ise muiates: „Pole midagi, üks kaunis naisterahvas ei sega mind põrmugi! Hoopis vastupidi. Mina olen Markko! Ja kuidas teid võib kutsuda?“

Järgmist osa ootame 8. maiks meiliaadressil [email protected] või postiaadressil Narva mnt 13, Tallinn 10151.