Meeldiva häälega noormees teisel pool täpsustab: „Mis kell ta läheb ja mis kell tagasi tuleb?“
Teatan kellaajad. Täpsustan, et kui vihma sajab, siis ema siiski ei lähe. Teiselt poolt kostab heatahtlikku naeru.
Selliseid dialooge hakkasin ma pidama aprilli keskpaigast Tallinnas koduanduriteenust pakkuva Viking Securityga. Alates jaanuarist on nende eakate terviseriskiandur mu 85aastase ema korteri esikus ja registreerib ta möödumised. Kui liikumises pikem vahe sisse tuleb, on järelikult põhjust muret tunda.
Ega ema siianigi ainult kodus istunud, vaid tegi ikka oma tavalisi poes- ja külaskäike ning tiirutas sõbrannaga linna peal, aga aprilli keskel sain turvafirmast selle ootamatu kõne. Ema korteris poldud pikemat aega liikumist fikseeritud ja telefonile ei olnud ta vastanud.
„Kas saate uurida, mis on lahti?“ paluti minult. „Ja palun helistage meile kindlasti tagasi, kas kõik on ikka korras!“
Viimane soov oli mulle üllatus, sest eelmise koduanduriteenuse pakkujaga oli selline kaup, et nemad ainult helistavad ja edasi tegeleme asjaga meie ise.
Ema sel hetkel tõepoolest telefoni vastu ei võtnud, aga pärast minipaanikat saime õega siiski selgust, et ta on suvilas. Oli peenarde tegemise vahepeal selga sirutanud ja linnulaulu kuulanud, aga telefon oli selleks ajaks tuppa jäänud.
Nii saingi ma endale sel kevadel kohustuse hakata turvafirmat ema suvilas käikudest informeerima.
Tegelikult pole see sugugi keeruline ega kontimurdev, arvestades seda, mida enda ümber näen ja kuulen. Paljudel on hoopis suuremad mured oma vanematega. Näiteks on ühe minuealise reaalsus selline: ema ja isa on mõlemad hooldekodus, sealt saadetud hinnatõusust teavitav sõnum meilipostkastis ja teadmatus meeltes. Et mis siis suvel ikkagi saama hakkab ja kas on veel jaksu hooldusarveid tasuda.
Loodame nagu ikka kõige paremat!
Kommentaarid (0)