„Mul vist polegi lemmiklilli,“ jääb Tiiu mõttesse. „Võib-olla siiski hüatsindid. Varakult juba hakkan sibulaid ostma, panen aknalauale kasvama ja pärast istutan maal aeda.“

Elu on toonud muidugi suuri lillesülemeid. Kuid meeles on ka see hortensia, mille sai kingiks oma kõige erilisemal sünnipäeval 1944. aasta 10. märtsil.

Sünnipäevahommik varjendis

Päev varem, 9. märtsil oli Tiiu viimast päeva viieaastane ja pere elas Tallinnas Toom-Kuninga tänaval. Ema Mai oli parasjagu vannis, kui kõlasid õhusireenid. Koju tõtanud isa Aleksander haaras Tiiu ja tüdruku tädipoja ning koos joosti varjendisse, ema jõudis pisut hiljem neile järele. „Väljas oli sula, kuid tänavad jääs ja libedad. Üles vaadates nägin pea kohal küünlaid, justkui lühtreid, mis valgustasid. Need olid vist kinnitatud langevarjudele, ma ei teagi – et lendurid näeksid, kuhu pommitada,“ räägib Tiiu. „Nõukogude lennuväe eskaader pidi ju tegelikult pommitama sadamat, aga tuul kandis tuled linna peale. Mina muudkui vaatasin neid ja isa tõmbas mind kaasa.“