Särav Anna Levandi on üle elanud infarkti ja võidelnud depressiooniga: „Raskused peavad elus olema, muidu sa ei tunne rõõmudest ega saavutustest naudingut.“

Varakevad on Anna (57) lemmik – kui tärkavad esimesed pungad ja õhus on värske kevade lõhn. „Esimeseks kevadtööks on aia koristamine talvest. Kratsin muru niimoodi, et Allar keelab: „Nii ei tohi!“ Aga mul peab ideaalne olema! Et uus ärkav elu tuleks puhtale lehele,“ räägib naine koduaiast.

Kui Anna abikaasale Allarile meeldib mässata tomatite ja kurkidega, siis tema enda kirg on roosid. „Neid on meil iga aastaga rohkem. Mulle meeldib neid vaadata, isegi nendega rääkida.“ Tuntud uisutreener meenutab, et ka tema emaema suvilas õitsesid alati suvi läbi roosid. „Vanaema oli nendega supermeister.“ Nii et Anna on kindel: roosiarmastus ja oskus neid kasvatada on tal päritud. Võistlustel ja tähtpäevadel kingitakse talle alati neid uhkeid õisi ja muidugi sünnipäeval 30. juunil – lemmikvärvid on õrnroosast fuksiani. „Kui suvel söögitoa aknast välja vaatan, on silme ees justkui roosidest vaip. Minu armastus ja nõrkus.“

Järjekindlus teeb imesid

Meenutan Annale Saint-Exupéry kuulsat lugu, kus roos ütles väikesele printsile: „Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida.“ Anna noogutab ja vastab: „Jah, see on elu.“

Ta ise on harjunud alati pingutama ja lõpuni minema. „Ükskõik, mis ala sa ei valiks – kui lihtsalt teed-teed ja talud rutiini, tuleb kindlasti ka tulemus. Paraku paljud ei talu rutiini, loobutakse kohe, kui kogetakse veidigi ebaõnne. Nii kiputakse suhtuma ka perekonda ja oma kaaslasesse – juba pärast esimest konflikti hakatakse uut printsi või printsessi otsima.“