SÜDAMELT NÄITLEJA, SISULT MÄNGUTOA PEREMEES: „Ma pakun elamust, olen Nipis nagu umami – maitsetugevdaja,“ naerab Tarmo.
Foto: Martin AhvenNukuteatri kunagine raudvara Tarmo Männard: „Sa võid teatrist äraminekuks valmistuda, aga kui see hetk on käes, oled väga üksinda ja väga õnnetu.“
„Teatrist äraminek on nagu surm. Sa võid selleks valmistuda, mõelda ja plaanida, aga kui see hetk on käes, oled väga üksinda ja väga õnnetu. Taevake, see on jube üksindus,“ ütleb Nukuteatri kunagine raudvara Tarmo Männard.
Kõigepealt on kuulda kilinat-kõlinat. Tarmo (55) tuiskab kesklinna hiinakasse ja tema puusale on kinnitatud vöökott, milles palju eluks vajalikku – alates kompassist kuni pisikese multitööriistani. Keti otsas ripneb omajagu võtmeid. „Kunagi pidas liikluspolitsei seda kõike lausa relvavööks,“ sõnab mees muiates. Söögikoht on tühi nagu kell, aga talle see sobib. Toit on hea ja ruumi pole vaja kellegagi jagada.
Põnevad reisisihid
Akna taga laiub lumi ja Tarmo on nii pruun. „Ma pole aastaid saanud puhata,“ nendib ta. Äsja saabus ta Egiptusest ja käis kohtades, kuhu turistid naljalt ei satu. Jõi teed „restoranides“, kus toolid olid nii katki, et pandi istumise alla kahekordsetena. Muudkui sukeldus ja oleks võinud käega delfiini patsutada.