TIIU PEATOIMETAJA VEERG | Kallilt käes luksus (2)
Tädi Vaike istub voodiveerel. Peale voodi on tal telekas ja kapike sahtliga, kuhu mahuvad küpsisepakk, Teleleht ja kaks fotoalbumit eelnenud elust. Ja vaade aknast võsaservale, kus ta on kahel korral märganud metskitse.
Tuba on tädi Vaikel soe, süüa antakse korrapäraselt ja kui vaja, tuuakse supikauss siiasamasse voodi kõrvale. Ela nagu Miška! Ainult et kallilt on see luksus tal käes. See on teema, millest rääkides ilmub muidu alati naerukil silmadesse reetlik veekalkvel pilk, mis kohe läbi akna kaugusse rändab.
Siin on metsaveer klaasi taga, seal oli terve tihnik kõigi oma põtrade ja jänestega. Oli ka maja sinna elu jooksul kogunenud tavaariga. Aga ka ahi, mida tuli kütta. Õu, mida tuli vähemalt niita, isegi kui peenardest jaks üle ei käinud. Kõrged lävepakud, mille taha jalg komistas.
Sestpeale, kui tädi Vaikele hakkas püsti tõustes lööma külge lööma valu, nagu uuristaks noaga, ei saanud ta majapidamisega hakkama. Ta sai sellest väga hästi aru, sest mõistus on tal terane.
Tädi Vaike pinsist hooldekodu koha jaoks ei jätku. Ta müüs maha kodu, kus oli elanud kogu elu. Just kodu müügist saadud raha eest ta siin nüüd resideerub. Isegi kui tervis peaks paranema, tagasiteed enam pole.
„Oleme hetkel põhimõtteliselt saavutanud selle, et iga pensioniga on võimalik saada koht hooldekodus, kui seda on vaja,“ kinnitab tervise- ja tööminister Peep Peterson selles ajakirjanumbris, lubades, et puudujääva osa kompenseerib omavalitsus. Tädi Vaike jaoks on hilja, aga nende nimel, kelle pension samuti hooldekodukohta välja ei vea, tahaks väga uskuda!
Kommentaarid