«Aeg on kummaline, sest noorpõlvele mõeldes või kunagise klassikaaslasega üle tüki aja kohtudes tajud möödunud poolsadat aastat justkui ühe käteplaksatuse või silmapilgutusena. Kahekümnesena tundus, et aega on ees väga palju. Ma ei suutnud uskuda inimesi, kes ütlesid, et aeg ei peatu. Vastupidi, tundus, et aeg peatub küll.

Mäletan väga hästi, kui Ott Arder tõi selle mõtte ansambliga Apelsin esitatud lauluteksti „Aeg ei peatu“. Olime siis kahe-kolmekümne vahel ega mõistnud fraasi „Hetkeks seisatud ja näed, et päev ongi jõudnud sulle järele“ nõndamoodi kui praegu. Nüüd ongi jõudnud, aga ma ei kahetse ega nuta noorusaegu taga. Mitte kunagi. Tore on olnut meelde tuletada, aga ei mingit kahetsust. Ideaalset, ülitarka inimest pole olemas. Sellist, kes teeks elus kõik asjad õigesti. Võid eksida ka väikestes asjades, kuid põhiline, et ei peaks kahetsema kunagi vastu võetud väga valesid otsuseid. Vigu teeb inimene surmani.»