„Olen mees, kes oskab elust rõõmu tunda. Pühak ma ei ole.“ Hannes Kaljujärv räägib armastusest, lastest, elust ja tööst (2)

Hannes (65) nõjatub ettepoole, mehe pilk rändab ümmargusest aknast välja. Taevakaar on juba nii madalal ja aeg sealmaal, et trepil seisvaid kaduvikujusid joonistab välja ere valgusviht. „Kuidas mul praegu läheb? Nii ja naa. Välja vaadates avaneb selline hall ja tatine pilt. Mulle ei sobi see.“

Tumedapalgsem mees

Korts kulmukaare kohal, lausub ta, et on jõledaim aeg aastas. „Olen talve, kevade, suve ja sügise inimene, pärast novembrit. Minu jaoks on kõige raskem aeg, pean kurja vaeva nägema, et helgeid mõtteid leida.“

Siiski on miski, mis teeb iseäranis rõõmu. Hannes ajab selja sirgu. „Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää. Selles väikses Eesti linnas, mille nimi on Tarvanpää ...“ Kõlav hääl kasvab kõrgemaks ja Kaunimate Aastate Vennaskonna tuttav lüüriline tenor paneb pärastlõunaselt vaikse teatrikohviku hetkega kõlama. „Naa pool on see, et mul on praegu väga tore ja imeline olla Rakvere teatris. Olen siin seitsmes kord külalisena.“

Selles majas on ta muu hulgas olnud Taaniel Tina, Ants Laikmaa ja Onu Vanja. Kullaproov on uhkelt meisterlik, on ta külaline või oma? Hannes mõtleb kaua ja otsib sõnu. Ei teagi vastata – nii on tal kombeks üsna tihti öelda. „Uksekaart ja koht külaliskorteris on mul küll. Oma garderoobi ei ole, aga kui selle endale nõuan, küllap siis ka saan. Ma pole stammnäitleja, ikkagi külaline.“