„MÕTTEKOHT“ | ARMASTA, MIDA TEED: „Töö ei ole mingi eluväline asi, mis tuleb hambad ristis kuidagi suure vaevaga ära teha.“

Teadlikud sammud tähendavad muuhulgas ka seda, et kui tööga ei olda rahul, tuleb mõelda mida saaks teha olukorra parandamiseks. „Kui me ühel hetkel saame aru, et olemasolev töö ei anna seda, mida ootame, siis on tarvis tööelus midagi muuta. Kui hommikul ei taha tööle minna, on aeg muutuseks,“ toonitab ta ja soovitab sellistel hetkedel mõelda, mis on see, mida töölt ootame või miks tööleminek on vastumeelne. „On need igapäevased tegevused? On see töökoha asukoht ning logistika sinna? On need inimesed, kellega igapäevaselt on tarvis koostööd teha?“ loetleb karjäärinõustaja ja soovitab analüüsida, kas ning kuivõrd olemasoleval töökohal on võimalik muret valmistavaid punkte muuta. Ta on kogenud, et sageli võib probleemi põhjus peituda mõnes väga väikeses praktilises asjas.

Üleüldse on tema sõnul kasulik aeg-ajalt oma töise elu peale süvitsi mõelda. On küll inimesi, kes on võimelised elu lõpuni töötama ühes ja samas kohas või kelle isiklik muutuste kaar langeb kokku tööl toimuvate muutustega ning vajalikud võimalused enesearenguks kaasnevad kõige sellega. Enamasti on aga nii, et inimene muutub elu jooksul ja sellega seoses muutub ka see, mida ta erinevas elu etapis töölt ootab. „Muutub ka see, mil moel me oleme nõus töösse panustama ja mida me oleme oma muust elust töö nimel ära andma,“ möönab ta, et muutused on ka töises elus möödapääsmatud.

Kuidas aga suhtuda tööalastesse muutustesse, millised on märgid, et need tuleb kindlasti ette võtta, kuidas tulla muutustega kaasnevate hirmudega, millist abi selle kõige juures pakub karjäärinõustaja ning miks kirjutas Monika raamatu „Mis värvi on töö?“, sellest värskes podcastis „Mõttekoht“ räägimegi.

Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.