Liisa Kaasik väidab, et sandijooksmine on üks parimaid perekonna ja kogukonna liitjaid ja nukrameelsuse rohtusid, mis on meie esivanemate rikkalikust vaimupärandist tänasesse jõudnud.

Foto: Maria Kilk
Liisa Kaasik 24. november 2022 15:00

Oleme lastega käinud mardi- ja kadrisanti jooksmas peaaegu et nende sünnist saati. Mõnel eriti vahval korral on abikaasagi liitunud parmupilli ja pahupidi pööratud kasukaga. Iga sanditamisega toome väge, tervist, esivanemate toetusi ja õnnistusi kuhjaga nii oma perele kui külastatud kodudesse.

Lapsepõlvest 90ndatel mäletan vaikse häälega lapsekesi korteri koridoris laule esitamas. Vaatamata sellele, et innustus ületas sageli soorituse, tirises uksekell lakkamatult, tihti uus sandi-laar juba eelmiste minekut ukse taga ootamas.

Mõnikümmend aastat hiljem on korterite koridorid sandiõhtutel pigem vaiksed ja tühjad. Samas kipume olema hädas, et meie lapsed on ekraanisõltlased, antisotsiaalsed ja depressiivsed.

Mina sanditamise koolitaja ja praktikuna väidan, et sandijooksmine on üks parimaid perekonna ja kogukonna liitjaid ja nukrameelsuse rohtusid, mis on meie esivanemate rikkalikust vaimupärandist tänasesse jõudnud, sisaldades endas paljutki veel.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99