Foto: Envato Elements
Sisuturundus
11. november 2022, 10:43

4 põhjust muretseda Eesti kliima soojenemise pärast

Viimase 60 aastaga on Eesti keskmine temperatuur kerkinud 1,2 kraadi võrra. Kui ületame 1,5 kraadi piirjoone, mis tõenäoliselt juhtub juba kümne aasta pärast, peame arvestama nelja meie kõigi igapäevaelu, sealhulgas tervist ja toidulauda, otseselt mõjutava riskiga.

Järjest metsikumad kuumalained

Alates 2000. aastast on tõsised kuumalained Euroopas märkimisväärselt sagenenud. Seniste kuumalainete edetabeli tipus troonib 2010. aasta, mis tõi Ida-Euroopas kuuma tõttu kaasa 55 000 surmajuhtumit.

Meilgi on värskelt meeles lõppev aasta oma erakordselt sooja juunikuuga, mis purustas siinmail 1905. aastast kuumarekordi 0,6 kraadiga ning tõi kaasa troopilised ööd.

Viimastel kümnenditel Eestis esinenud kuumalainete keskmine temperatuur jääb 30 kuni 32 kraadi vahemikku, mis muu Euroopaga võrreldes ei tundugi nii kõrge. Ometi on see piisav, et kergitada kuumarabanduste ning hingamisteede, südame-veresoonkonna ja silmahaiguste ning nahavähijuhtumite arvu. Kuumus soodustab ka nakkushaiguste levikut, mõjutab tööviljakust ning halvendab elutingimusi ja üldist heaolu.

Kuigi Põhja-Euroopas on kliimamuutustest põhjustatud kuumastress esialgu siiski väiksem kui mujal Euroopas, oleme me bioloogi ja looduskaitseteadlase Aveliina Helmi sõnul siin, põhja pool, kuumalaineteks oluliselt vähem valmis kui lõunapoolsed piirkonnad. „Ei Eesti inimesed, hooned, taristu ega ka Eesti loodus ole 40 kraadini küündivate kuumalainetega toimetulemiseks valmis. Nende esinemise tõenäosus kasvab aga iga aastaga,“ hoiatab ta.

Kuumalaineid aitaks üle elada linnade ja taristu oskuslik planeerimine. „Vältida tuleb eeskätt suurte kõvakattega pindade ja „kivilinnade“ teket, mis võimendavad kuuma mõjusid: nii võib 30-kraadise õhutemperatuuri juures kõvakattega pindade temperatuur olla 50 kraadi. Kui ka õhk liigub vähem, kujunevad linnades „kuumasaared“,“ märgib Helm. „Kui linnades on piisavalt rohelust, puid ja varjulisi alasid ning suurte kõvakattega pindade asemel liigendatud rohelusega pikitud tänavad, on kuumasaarte tekkimise oht väiksem.“

Kuumalainete kõrval tasub märkimist, et ka külmalained ei ole tulevikus välistatud. Üldine prognoos Euroopa kohta toob küll välja külmalainete vähenemise, aga lokaalselt need siiski esinevad. Üldist soojenemist külmalained kahjuks ei tasakaalusta.

Kas põud või põllusaak?

Põhja-Euroopas võib mõnede teraviljade saagikus ja puude kasvukiirus isegi suureneda, aga seda eeldusel, et üleilmne soojenemine ei ületa 2 kraadi piiri. Mõjud toidutootmisele on meie piirkonnas nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ühest küljest põllukultuuride areng kiireneb ja vegetatsiooniperiood pikeneb, võimaldades meil kasvatada uusi taimeliike ja sorte. Pikeneb ka välifarmide kasutamise periood. Teisest küljest võib pikaajaline põud vähendada saagikust, mille tagajärjel väheneb toidu hulk ja kättesaadavus ning kerkib toidu hind.

Esile võiks tuua 2018. aasta pikaajalise põua, mille tagajärjel oli teravilja saagikus ehk saak hektari kohta 40% väiksem kui eelnevatel aastatel.

Kõige ohtlikumad ongi kliimamuutuse mõjud toidutootmisele. Eestit mõjutavad nii meie enda aina ettearvamatumaks muutuvad ilmaolud kui uued kahjurid ja haigused ning ka rahvusvahelised mõjud.

„Meid mõjutab palju maailmas toimuv ning kui näiteks Lõuna-Euroopas peaks põuad või äärmuslikud ilmastikuolud toidutootmist mitmel aastal järjest tugevalt pärssima, mõjutab see ka meid – kas kukuvad senised tarneahelad kokku või tabab meid paljude toiduainete puudus,“ selgitab Helm.

Põud jätab kaevud veeta

Tõsine veepuudus ähvardab peamiselt Kesk- ja Lõuna-Euroopat, kuid mõjutamata ei jää ka Eesti. Kui talved lähevad soojemaks ning sügisel sajab rohkem vihma, imbub ka põhjavette märgatavalt rohkem sademevett.

Madalate kaevude omanike jaoks on selline olukord soodne, sest pole kaevu kuivaks jäämise ohtu. Kui aga kevad-suvised kuivaperioodid muutuvad järjest pikemaks, võib maapinnalähedasi veekihte ähvardada veetaseme langus.

„Peame Eesti oludes arvestama, et pikkadel põuaperioodidel võivad madalad salvkaevud lausa kuivaks jääda,“ selgitab Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik Agne Aruväli.

Kui suvine põud näib lõputu, sunnib see põllumaid kastma, samal ajal aga väheneb märgatavalt märgalade ning veekogude veetase. Ei ole Eestiski enam tundmatu olukord, kus sademetevaesel ajal pinnavett kastmiseks napib ning appi tuleb võtta põhjavesi. Nii näiteks jättis möödunud vihmavaene suvi Soodla veehoidla veetaseme väga madalaks. Viimsi ja Harku vallas tuli aga seada veekasutusele piiranguid, sest kuuma ilmaga hakkasid sealsed inimesed kasutama kastmiseks joogivett.

Kas linnas hakkab lainetama?

Jätkuva soojenemise, meretaseme tõusu ja tugevate sadude sagenemisega suureneb Euroopas üleujutuste risk. Seda nii rannikul kui ka jõgede ääres.

Kui Põhja-Euroopas on jõgede üleujutuse risk väiksem, siis rannikualadega on lugu pigem vastupidine. Ka Eesti kohta on koostatud rannikualade üleujutuste tõenäosusstsenaariumide kaardid, mis aitavad tulevikutegevusi planeerida.

Kindlasti peame arvestama ka tugevatest sadudest tekkivate üleujutustega, eriti linnades. Üleujutatud tänavaid ja parklaid oleme ka ise Eesti linnades suviti omajagu näinud. Näiteks 2021. aasta suvel põhjustas vihmavaling üleujutusi Tartus ja Tallinnas ning 2020. aastal Pärnus.

„Võime Eestis rõõmustada selle üle, et meil on säilinud nii looduslikud rannaalad, mere kaldal kui ka lamminiidud suuremate jõgede ääres,“ lausub Helm, lisades, et lamminiitudel on ülimalt oluline roll linnade ja asulate üleujutuste puhverdamisel. „Kesk- ja Lääne-Euroopa riigid, kes on oma suurte jõgede äärsed luhaniidud asendanud asulate ja põldudega, peavad nüüd rinda pistma sagenevate ja aina ohtlikumate üleujutustega ning tegema massiivseid pingutusi looduslike kaldaalade taastamiseks," toob Helm välja, millega Eestis on õnneks kõik hästi.