Poetess Kristiina Ehini päevadesse kuuluvad nii Kuuba salsa kui ka karmoškatunnid: „See on äge, et poole elu pealt avastad midagi, mis meeldib.“ (1)

Tulles poetab Kristiina (45) kohvikulauale kaks koduõuest nopitud punapõskset õuna. „Praegusel ajal kingitakse neid, see on nagu väike võistlus, kellel on parimad.“ Õunad on isuäratavad ja Kristiina kordumatu.

„Siin kohtumine pole juhuslik,“ lausub ta. Emajõgi voolab me ümber, lehed langevad ja silmapiiril laiub Tartu.

Kolme aasta eest, kui esimene raamat oli poole peal, nägi Kristiina und. „Vaatasin küll Emajõkke, aga minu jalgade ees laius ajajõgi. Nägin esivanemate nägusid ja ennast läbi suurte sündmuste: olevate ja tulevate,“ räägib ta. Köitev unenägu kestis nii kaua, et poolunes olles suutis ta kõik üsna hästi meelde jätta. „Sealt hakkas mul see ajajõkke vaatamine ja iseenese otsimine ajapeegeldusest.“ Müstilises unes olid nägemused, juurte janu, eelaimdused, mis nüüdseks on lähiajaloo mõtestamisega jõudnud luulekogu teise osani.

Kes räägib meid taga?

Tornides köhivad kellad / sõjaseier käib oma rada / Luksuvad õed ja vennad – kes ometi räägib meid taga? /.../ Kas teilgi on mures emad / ja pelgavad pruudid ja õed / et läheneb selline kevad / kui tärinal põrkuvad tõed? /.../

Selle luuletuse kirjutas Kristiina 2. veebruaril Tartu rahu aastapäeval. „Mul oli sinimustvalge laual, küünal põles, valmistasin head toitu – tähistame seda päeva kogu perega.“ Vene väed olid juba Ukraina piiri ääres, aga temagi arvas, et sõjaks ei lähe. „Märgiline ja prohvetlik luuletus valmis pingelisel hetkel, kui sent oli õhus ega teatud veel, kuhupoole see kukub.“