PINGETEST PRIIKS: Igapäevaselt pianisti ja muusikapedagoogina töötav Kadri-Ann avastas, kuidas argipingeid saab leevendada kirjutades. Nii on sündinud juba lausa kaks raamatut.
Foto: Erki PärnakuPianist Kadri-Ann Sumerast sai kirjanik: „Olgem ausad, mõnes mõttes on kirjutada ikka palju lihtsam kui klaverit mängida.“
Mitmekülgne pianist ja muusikapedagoog Kadri-Ann leidis kirjutamise tungi ühiskonnast ning kõigest sellest, mis viimastel aastatel meie ümber inimesi on mõjutanud.
„Kolm aastat tagasi oli kõik veel justkui lust ja lillepidu, ent vaid hetk hiljem ületasid ühiskondlik kaos ja üksteisega tülliminek kriitilise piiri. Järsku ei saa vanad sõbrad enam omavahel räägitud ja tülid võivad tekkida ükskõik millest,“ kirjeldab äsja ilmunud raamatu „Basiliski lapsed“ tagamaid. Seda teost on nimetatud viimase aja sündmuste parimaks kunstiliseks kirjelduseks.
Ühe jutiga
Tõsi, koroona oli viimane tõuge, kuid naine leiab, et ilmselt hõõgus tuli tuha all juba varasemalt ning ainult ootas sädet, mis ühiskonna laiali paiskaks. Selle üle juureldes tundis Kadri-Ann järsku, et tahab seda protsessi vormida raamatuks, käimaks kujutluses läbi erinevate inimeste teekondi arvamuste ja hoiakuteni, mis on talle endale võõrad. Inimeste, kes on head ja toredad ning kelles kõigis on omajagu teda ennast, ent kes siiski jõuavad paljudes olulistes asjades vastupidise järelduseni. „See on takkajärele täitsa naljakas, ma ei pea end ju kirjandusinimeseks,“ muigab ta. Aga see lugu tuli pähe ühekorraga ja peaaegu valmiskujul – kõigi tegelaskujude, nende arengu ja lõppvaatusega, nii et polnudki muud vaeva, kui see ära vormistada.