RÕÕMU LASTELE: Anne Velli muinasjuttudes tegutsevad enamasti loomad, kes meile Eestimaa metsadest ja talupidamistest tuttavad. Alles siis, kui lood nendest otsa said, pöördus ta eksootilisemate nelja- või kahejalgsete poole.
Foto: Robin RootsLAULJANNA ANNE VELLI KIRJUTAS LASTERAAMATU: „Ennast tuleb ju ikka erksana hoida!“
„Ma ei välista, et kunagi tuleb järg, aga esialgu pisut puhkan.“ Esimene tagasiside tema muinasjuturaamatule „Lahedad loomad“ on igatahes innustavalt meeldiv.
Anne (76) on pärastsõjaaegne laps ja toona oli raamatute, eriti lasteraamatutega kitsas käes. Naine mäletab vaid üksikuid silma alla sattunud Eesti ajal välja antud teoseid, õigemini vihikulaadseid üllitisi, nagu Julius Oro „Muna“. Leidus ka kõvakaanelisi, aga väga vähe.
„Ja ma ei mäleta, et mulle oleks kunagi keegi midagi ette lugenud,“ tunnistab ta. Emal polnud selleks ilmselt aegagi, sest kasvatas Annet ja tema vanemat õde üksinda. Üks kord meenub siiski.