METSAS ÕNNELIK: „Kui ma metsa ei saa, kaotan oma keskme. Selle, kuhu ma kuulun,“ tunneb Epp.

Foto: Aldo Luud
Helina Piip 28. september 2022 06:17

Kirjaniku ja kirjastaja Epp Petrone sõnul valmistutakse maal sel sügisel talveks eriti põhjalikult. Tema enda jaoks on terve tiigriaasta olnud suurte küsimuste aasta. Suurim neist tõi otsuse kolida.

Epp (48) tuiskab Piusa metsas habraste kasetüvede vahel nagu Väike nõid, kollased kummikud jalas ja seenekorv käes. Sammal puude all pärineks kui Konrad Mäe pintsli alt. Müstiline paik. Epp tahab jõuda mäele, kus mõnel aastal maapind kukeseentest lausa kolletab. Seekord leiame siit-sealt midagi vaid korvipõhja. Ja seeneradar töötab ainult tal, mina märkan üksnes kahtlaseid isendeid.

„Niisama ilma põhjuseta ei viitsiks ma iial pikki kilomeetreid tundide kaupa kõndida. Aga kui metsas tean, kuhu tahan välja jõuda, käin rõõmuga ja rahu on hinges,“ ütleb Epp.

See seente värk ...

... on tal justkui hasart, „lausa võiks öelda, et sõltuvus,“ täpsustab Epp. „Mul on igal aastal puravikke rohkem, kui üksi jaksan süüa. Puhastamise jätaksin meelsasti kellelegi teisele, ise jookseks uuesti korjama. Me olemegi ju oma ajaloos olnud kõige pikemalt just korilased. Need, kes leiavad metsast süüa.“ Neil kuudel, kui metsast ei ole midagi muud kaasa võtta, on Epp käinud käbisid korjamas. „Suhteliselt nõme on osta tulehakatise tablette, kui sul on käbid nagunii metsa all.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99