JÄRJEKORDNE ELUPÖÖRE! Epp Petrone jätab elu Setomaal selja taha: „Sain aru, et soovin olla vähem talunik ja rohkem kirjanik.“

Epp (48) tuiskab Piusa metsas habraste kasetüvede vahel nagu Väike nõid, kollased kummikud jalas ja seenekorv käes. Sammal puude all pärineks kui Konrad Mäe pintsli alt. Müstiline paik. Epp tahab jõuda mäele, kus mõnel aastal maapind kukeseentest lausa kolletab. Seekord leiame siit-sealt midagi vaid korvipõhja. Ja seeneradar töötab ainult tal, mina märkan üksnes kahtlaseid isendeid.

„Niisama ilma põhjuseta ei viitsiks ma iial pikki kilomeetreid tundide kaupa kõndida. Aga kui metsas tean, kuhu tahan välja jõuda, käin rõõmuga ja rahu on hinges,“ ütleb Epp.

See seente värk ...

... on tal justkui hasart, „lausa võiks öelda, et sõltuvus,“ täpsustab Epp. „Mul on igal aastal puravikke rohkem, kui üksi jaksan süüa. Puhastamise jätaksin meelsasti kellelegi teisele, ise jookseks uuesti korjama. Me olemegi ju oma ajaloos olnud kõige pikemalt just korilased. Need, kes leiavad metsast süüa.“ Neil kuudel, kui metsast ei ole midagi muud kaasa võtta, on Epp käinud käbisid korjamas. „Suhteliselt nõme on osta tulehakatise tablette, kui sul on käbid nagunii metsa all.“