Rahvas jälgib suurtelt ekraanidelt jumalateenistust Westminster Abbeys.Foto: Robin Roots
Inimesed
19. september 2022, 19:52

ÕL LONDONIS | Kuidas ma koos londonlastega pisaraid valasin...

Seistes keset Hyde Parki koos kümnete tuhandete londonlastega – noorte ja vanadega –, kogesin sedasama seletamatut ühtsustunnet, mida olen läbi elanud meie oma, eesti üldlaulupidudel. Harry ja Meghani pulmapäeval Windsoris rõõmustasin koos Briti rahvaga, nüüd olin osake neist kurbuses, aga ka sügavas tänus ja austuses igavikku lahkunud kuninganna Elizabeth II ees.

Mida lähemale matusetseremoonia algusele, seda rohkem täitub Hyde Park linlastega ja mujaltki üle saare matustele saabunud inimestega. Suurelt ekraanilt vaadatakse, kuidas maailma liidrid ja kuninglikud kõrgeausused Westminster Abbeysse saabuvad. Ja siis tuleb hetk, mil kuninganna sark hakkab liikuma kiriku poole. Algul saadab seda torupillimuusika. Sarga taga kõnnivad kuninganna lapsed. Kui kell saab 11, jõuab sark Westminster Abbey uksele ja alustab teekonda selle katedraali võimsate võlvide all altari poole. Massid tõusevad püsti ning kurb ja pühalik muusika paneb nii mõnegi minu läheduses seisva inimese nutma. See on võimas tunne, kuidas paariks järgnevaks tunniks saavad üheks tervikuks miljonid inimesed, jagades üht ja sama emotsiooni.

Kui kuninganna sark jätkab teekonda läbi kiriku, tunnen, kuidas klomp tõuseb minugi kurku ja pisarad veerevad mööda põski. Kaastunde- ja kaotuseemotsioonid saavad võitu. Meenuvad isiklikud lähedaste ära saatmise hetked. Minu puhul on neiks vanaema matused.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99