„USSIKEELED“ | ÄRA KANNATA VAIKIDES! Oma valust rääkimine pole teistele haiget tegemine

See on pea iga vägivallaloo juures läbiv punane niit: ikka on kuskil keegi, kes küsib kuidas sa küll julgesid rääkida? „Kas sa ei arva, et sa teed nüüd sellele teisele, kes sinu haavad põhjustas, asjatult haiget?“

Ussikeeled leiavad – oma valust rääkimine pole teistele haiget tegemine, kui inimene jagab oma kogemusi, oma tundmusi. Sul on õigus rääkida enda läbielamisest, seda ei saa keegi sinult ära võtta, su kogemused kuuluvad sulle.

Probleemidest rääkimine annab sulle esimese võimaluse hakata nendega tegelema. Kui sa alguses ei suuda mõnd teist inimest usaldada, usalda kasvõi paberit – pane oma üleelamised kirja. Kui neid ridu uuesti loed, võid seal näha lahendust, mis sel hetkel pähe ei turgatanud, ent su alateadvuses juba olemas oli.

Paranemine algab jagamisest. Nii sageli teraapia toimibki – inimene räägib lihtsalt endast valu välja, saades lisaks kas terapeudilt või sõbralt mõistmist ja tuge. Inimene, kes hoiab kõik oma emotsioonid, kogemused ja traumad endas, plahvatab üks hetk. Ja siis läheb juba palju rohkem aega, et stabiilsus jalge all tagasi leida.