Vahetusüliõpilane või rongaema? Personalijuhist moekunstitudeng: „Nüüd ütlen selle eluviisi kohta lapitehnika.“

Kahe lapse (15 ja 7aastased) ema Kreet tegi kuus aastat tagasi kannapöörde ning jättis sinnapaika personalitöö, et asuda õppima Eesti Kunstiakadeemia moekunsti erialale. Uurime, kuidas on võimalik ühitada päevane õppevorm täiskasvanu kohustustega ning millist lõivu tuleb tegelikult oma unistuste nimel maksta.

Pikaajalise personalitöö kogemusega Kreet Maurer meenutab tänutundega kuue aasta tagust vestlust üheksa-aastase pojaga, kes uuris emalt, miks ta vaatamata suurepärasele joonistusoskusele kunstiülikooli õppima ei läinud. Ühtäkki oli Kreedal häbi ja valus. „Vanematena püüame ju lastele õpetada, et kõik on võimalik, sky is the limit,“ tõdeb Kreet ja tunnistab, et ei julgenud keskkooli lõppedes omaaegsesse ERKIsse isegi sisseastumiskatsetele minna. Kuigi mood oli talle südamelähedane lapsest saati, jäi toona puudu enesekindlusest.