Kleer Maibaum-Vihmar 50 aasta juubeli eel: „Tahaksin lubada endale rohkem head, küllust ja armastust.“

„Olen ikka nalja teinud, et elan 140aastaseks, nii et 50 tundub nii tühine aeg – nagu silmapilgutus,“ naerab Kleer soojas augustis Pärnu jõe ääres, kus paadisild ja ridamisi mõnusaid kohvikud. „Ükskõik, kui kaua ma tegelikult elan, peaasi on ikka hästi elada.“ Ja järele mõeldes tunnistab, et tema elu ongi rahulik ja kuidagi hea.

Sa ei karda seda tunnistades miskit ära sõnuda? „Ei, miks!“ imestab Kleer. „Arvan, et elu läheb järjest paremaks. Mida saab siin ära sõnuda? Me ju ise valime, mida mõtleme. Keegi ei pane meile mõtteid pähe. Ja kui üritatakse panna, siis saab ikka valida. Elu toob nagunii olukordi. Kuidas me neile vastame ja mis neist teeme, sellise tulemuse saame. Aga kui tunned, et elu on hea, siis tasub seda karjuda, kisada ja kõigile öelda. Sest mine tea, äkki tõesti läheb mööda ja siis jääbki ütlemata.“

Sel suvel on ta palju ilusaid kingitusi saanud.