Ene Järvis meenutab raskeimat aega oma elus: see oli pärast lahutust. Mul ei olnud äkki enam kodu ega kuskile minna...
Õhk on me kohtumise päeval nii kuum, et leevendust pakuvad vaid varjud, mida pealelõuna majade ja vanade puude vahele maalib. Kõrgete lehtpuude alla parkimisplatsile jätab Ene (74) oma väikese punase Toyota Aygo. Selle roolis saabus ta mõni päev tagasi Põlvast lähedaste matustelt, tulvil kurbust, väsimust ja taipamisi. „Mulle meeldib kimada, mõtted jooksevad, ise jälgid teed. Ja kui maanteel on vahepeal sada kakskümmend lubatud, siis – hurraa! Aga jah, väga pikk sõit oli.“
Kaks urnimatust
„Kaotusi on viimasel kahel aastal nii palju olnud. Seda ei suudagi enam seedida. Sel aastal algas see Maria Klenskajaga. Kartsin hommikuti uudiseid lahti teha, et ei tea, kes nüüd ...“ räägib Ene. „Siis mõtlesingi, et häbi on vinguda – ma elan. Ükskõik kuidas, aga ma elan ja saame hakkama. Kuid lahkunutest jääb suur auk. Sellega tuleb harjuda.“
Ene vanim õde Mall suri eelmisel aastal.