Anne Veski: olin valmis, et Venemaal tuuritamise aeg saab läbi

Enne kui Anne Veski (66) kodu ukse taha jõuan, olen mitu korda kuulanud tema viimast hitti „Kurblik maantee“, lugu, mis ootas oma aega. See aeg saabus aprillis Anne abikaasa Benno Beltšikovi (1947—2022) viimasel elunädalal.

Mu käsi väriseb, kui uksekella annan, ehkki olen selles majas enam kui kord kaamera või mikrofoniga käinud.

Nüüd on kõik ju muutunud. Vaid mõni päev enne meie kohtumist oli matusetalitus reisilaeva pardal. Sel juunipäeval oleks Benno saanud 75aastaseks. Nüüd puistati tema tuhk merre ja võeti pits haljast tema mälestuseks.

Anne tuleb vastu reipal sammul. Ohkan kergendatult. Ikka nagu endine Anne.

„Ärme mingit nutulaulu tee,“ lepib ta minuga kokku, ehkki on aru saada, et reibas ja optimistlik olemine nõuab Annelt praegu jõudu. Kummardus talle vapruse eest!

Telefon heliseb. See heliseb sageli. „Kontrollijad küsivad, mis ma teen. Muretsevad, et ega mulle kurbus kallale ei tule,“ ütleb Anne. „Ka mul on alati, kellele helistada. Ma pole ju ainuke, paljud sõbrannad on sama hetke läbi elanud ja nendega siis arutangi, kuidas see kellelgi on läinud. Kui nemad on hakkama saanud, saan ka mina.“

Seda on hea rääkida, aga teha pole lihtne, lisab ta veel.

Anne on kindlalt ette võtnud mitte norutama jääda, vaid tööd teha ja eluga edasi minna.