Teise vähiga võitlev kirjanik Eeva Park: esimesel korral kahjustas keemiaravi mu jalgu. Sel korral keeldusin sellest (3)

Kui Eeva ja tema abikaasa Peetri aed oleks raamat, siis vast novellikogu. Kuhu suunas vaatad või samme sead, igal pool avaneb ootamatuid vaateid, maitsekaid ja nutikaid sopikesi. Kui Pargid 34 aastat tagasi Saku külje alla Jänese tallu elama asusid, laius siin kapsapõld ja puurides ootasid ninaesist küülikud. Nüüdseks on põllu asemel õunapuude read ning jäneseid enam ei peeta. „Peetrile ei meeldinud neid tappa,“ ütleb Eeva.

2015. aastal, enne esimest vähidiagnoosi, hakkas Eeva enda suureks rõõmuks iga nädal toredasti kilosid kaotama. Suisa 15–17 kilo kadus. „Jäin kõhnaks ja aina rõõmustasin!“ Verepilt ei näidanud midagi kahtlast, alles kompuuteruuringus selgus, et tegemist on käärsoole kasvajaga.

Eeval ja Peetril on kolm tütart – Minni-Triin, Kadri ja Rahel. „Kõige raskem hetk oligi see, kui kirjutasin kõigile kolmele. Et minuga on niisugused lood.“ Ent imelikul kombel tundis ta ka tänulikkust.