2005. aastal tunnistasite väärika ajalooga Romaanivõistluse võitjaks loo, millel pole kirjandusega vähimatki seost. Selle autor on ühtviisi ebaõnnestunud nii narkoäris kui kirjutamises, lisaks ei anna välja romaani mõõtu. Kui teie jaoks on peamine vaid üks, seda te ju toonitasite: „Annab vastu hambaid!” Märkimisväärne on veel seegi, et lugu ei anna välja üldse romaani mõõtu, kuid mis on „romaan”, seda te, Eeva, ju ei tea, andes sellele tunnistust lühiloos „Novelli ülistus”.
Siit aga küsimus: miks tungite romaanivõistluse žürii etteotsa, teadmata, mis romaan kui žanr endast õigupoolest kujutab?
Armas lugu. Tunnen isegi kerget roosiaroomi ja õunakoogilõhna. Keegi mõttetark on öelnud, et oluline pole anda elule võimalikult palju aastaid, vaid aastatele võimalikult palju elu.
KOMMENTAARID (3)