SELGELTNÄGIJAST HOBUSEKASVATAJA: Loomad on Kerstile eluaeg meeldinud. Just hobuste seltskonnas tunneb naine end hästi, sest nood oskavad imekombel ka pingeid maandada.
Foto: Stanislav MoškovSENSITIIVIKS PÄRAST KOONDAMIST: „Teatud anded löövad välja juba lapsepõlves, kuid argimuredes surutakse neid alla.“
„Koondamine on parim, mis minuga juhtus,“ on endine kruiisilaevade programmijuht Kersti Saar veendunud. Lõpuks ometi jõudis kätte aeg, mil saab pühenduda hobustele ja selgeltnägemise kaudu hingeabi andmisele.
Harjumaal Allika külas elava Kerstiga (57) juttu tehes arvaksite kohe kindlasti, et naine on passi kirjutatud east vähemalt paarkümmend aastat noorem. See ei tähenda kaugeltki infantiilsust, vaid elutervet ellusuhtumist, ükskõik mida keegi selle all ka silmas peab. „Tead, mõni sünnibki vanana,“ teatab ta enesekindlalt.
Aeg endasse süüvida
Tallinna-Helsingi vahel kurseerivas laevafirmas pikalt programmijuhi ametit pidanud naise tööks oli päevast päeva sadamalinnade vahel edasi-tagasi loksuda ja igas vanuses reisijate meelt lahutada. Ent sarnaselt paljude kolleegidega sai ka Kersti koondamisteate seoses koroonapandeemiaga.
See polnudki nii kohutav, kui võinuks arvata. Nüüd tekkis piisavalt aega koerte, kolme hobuse, varsa ja kahe poni eest hoolitsemiseks, aga ka enesesse süüvimiseks. Kolm last on ju ammu täiskasvanuks saanud.