HILJUTI JUUBELIT TÄHISTANUD ANU JA KADRI TALI: „Eks kaksikud ühed looduse kloonid ole. Alguses üsna üks ühele samad, aga elu teeb erinevaks.“

Selle loo tegemiseks ma intervjueeritavatega näost näkku ei kohtunud. Polnud miskit parata – Anu on gastroleeriva dirigendina tööl Lõuna-Ameerikas ning ainus võimalus küsimustele vastata oli teha seda Argentinast Tallinnasse suunduvate lennukite pardal, ja seda oma uneaja arvel. Kadri viibis küll kodumail, aga kaksikutele peab alati andma võrdseid võimalusi. Muidu lähevad veel kaklema, nagu kunagi poolsada aastat tagasi hallis kaksikutevankris.

Teie vahel on midagi telepaatia sarnast?

Anu: Ikka. Äkki lihtsalt selline omainimeste tunnetus. Öeldakse ju, et pikalt koos olnud abielupaaridki lähevad ühte nägu või koer peremehe nägu – või oli see vastupidi? Ikka tunned teise olemust, kui te seotud olete, ma arvan. Või pole see alati nii?

Kadri: On tihti juhtunud, et samal ajal tegutseme, helistame või teeme otsuseid samas suunas.

Kuidas teineteist iseloomustate?

Anu: On vist isegi nii, et loomuomadused ei kao ajaga kuhugi, vaid ainult võimenduvad, kui nendega ei tegeleta. Nojah, eks me tunne teineteist üsna hästi. Kadri on väga loominguline ja sündmuslik. Ja idealistlik. Isegi suurimad tagasilöögid pole seda tuimestanud.

Kadri: Anu on maailma kõige vaimukam inimene – nii jutustusoskuses kui ka muusikalises väljenduses. Võin vahel tema peale vihastada, aga mitte kunagi pole ma küsimuse alla seadnud tema väljendusoskuse vaimukust. Ja veel, Anu on haruldaselt vankumatu oma tahte poolest. Ma pole teist sellist inimest näinud.

Mida võite maailma näinud inimestena öelda, on Eestis hea elada?