„MÕTTEKOHT“ | Kui inimest tabab pöördumatu tõbi: „On väga raske harjuda, et enam ei saa paljuga ise hakkama.“ (2)

Seejuures võib füüsiline pöördumatu tõbi tabada inimest ootamatult. Ka Külli käis 27-nda eluaastani tööl, tegeles tervisespordiga, armastas õmblemist, töötas kardinadisainerina ning elas igati aktiivset ja rõõmsat elu. Kuniks paarikümne aasta eest ilmnesid probleemid randmeliigestega. Esimesest operatsioonist oli kasu, ent siis libises Külli õnnetult lume all olnud jää peal nii, et käsi jäi kukkudes keha alla. Ning alates sellest ajast läks kõik allamäge, abi polnud ka korduvatest operatsioonidest. Kuni selleni, et naine pidi jätma oma armastatud töö, sest ta ei saanud käsi enam kasutada.

Külli tunnistab, et abitusega oli väga raske harjuda ning seetõttu pidi ta tarvitama ka antidepressante. Ja abi ei olnud kuskilt saada. Takkajärgi ta mõistab iseend, sest olukord, kui tavalisi harjumuspäraseid asju enam teha ei saa, tekitabki palju emotsioone ning nende kõikumist seinast seina. „Haavumine iga pisiasja peale, tunnete kõikumised, viha, unehäired, halvad mõtted – kõik see on haiguse alguses täiesti tavalised. Aga kõige sellega tuleb enda säästmiseks tegeleda,“ sõnab ta.

Tema helistas ühel mustal masendushetkel viimases hädas Sotsiaalkindlustusameti abitelefonile. „Minu suureks üllatuseks sain sealt vajalikku nõu, just sellest telefonikõnest sai alguse minu kriisist taastumisperiood,“ kinnitab naine, kes kasutab tegevus- ja füsioterapeudi teenust enda vormishoidmiseks tänaseni. Kuid selle kõrvalt on õppinud ka kogemusnõustajaks, et saatusekaaslasi aidata.

Tänases Naistelehe podcast’is „Mõttekoht“ räägibki ta lähemalt, kuidas jääda seni turvaliselt kulgenud maailmas pinnale, kui füüsiline pöördumatu haigus paljud asjad tugevalt kõikuma lööb. „Uue eluga harjumine ei ole lihtne, kuid see on võimalik,“ kinnitab ta enda kogemusele toetudes.

Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.