HOIA SEDA, MIS SUL ON: „Võib tunduda, et kodu on midagi väga tavalist, aga võib-olla see ei olegi nii elementaarne?“ küsib Eva. Nelja lapse emana peab ta väga tähtsaks lähedast ja toetavat suhet lastega.
Foto: Remo TõnismäeKodututest lastest näidendi kirjutanud Eva Koff: ma ei ole emana tahtnud anda liigset vastutust
Eva, näidend räägib lastest, kes elavad kommuunis. Kas uurisite ka, millist elu elavad Eestis kodutud lapsed?
Ikka uurisime üht-teist. Kuid meie näidend ei ole sotsiaalnäidend ega põhine intervjuudel. See on fiktsioon, väljamõeldud maailm. Mõte teha näitemäng lastest, kes elavad täiskasvanuteta, tuli lavastajalt Mirko Rajaselt. Tekst valmiski koostöös. Mirko mõtles laiemalt – ka oma kodus võib olla kodutu, kui vanemad ei märka, et lapsed jäävad üksi ... Siin on ka läheduse, soojuse ja armastuse otsimise teema.
Me vaatasime dokfilme, lugesime. Näiteks Tea Kase lasteraamatut „Tänavalapsed“, kus lapsed satuvad tänavale juba väga väikesena, nelja-viiesena. Kätte sattus ka lastepsühhiaater Bruce Perry „Poiss, keda kasvatati nagu koera“, kus lugusid lastest, kes on tema vastuvõtule sattunud. Näiteks mis võib juhtuda lapsega, kellele antakse küll süüa, kuid keda kunagi ei puudutata. Selle lapse emal oli kiindumushäire, sest teda ennast ei olnud kunagi kallistatud ega sülle võetud. Dr Perry mõjus inspireerivalt, sest tema meelest saab alati midagi ära teha.