ÜHE PERE VAPRAD NAISED: Anika, Eevi ja Geidi seljatasid kõik raske vähktõve, kuid leidsid selle kõrval jõudu ka üksteise toetamiseks. Ja mitte ainult – Anika teeb pärast tervenemist palju vabatahtlikku tööd ka teiste vähihaigete ja Ukraina sõjapõgenike toetamiseks. Praegu õpib naine kogemusnõustajaks.

Foto: Silja Paavle
Silja Paavle 19. juuni 2022 09:00

„Vähiga annab võidelda,“ kinnitavad üksmeelselt ühe pere kolm põlvkonda naisi. Viimase 14 aasta jooksul on nad riburada raske tõvega rinda pistnud ja ise võideldes ka lähedasi toetanud. Nüüd on kõik terved!

Algus muidugi nii optimistlik ei olnud. „Ma suren ära,“ oli Põlva naise Anika Mõrdi (56) esimene reaktsioon pärast rinnavähidiagnoosi teadasaamist. Esimese nutuse telefonikõne tegi toona 43aastane naine kogu elu meedikuna töötanud täditütrele. Nii, nagu elu jooksul rasketel hetkedel kombeks saanud. „Sina ei sure! Kui tahad, võin sulle haigla pealt viis naist leida, kes on terveks saanud,“ kostis teiselt poolt. Täditütar teadis, et positiivsuse süstimine raske diagnoosi saanutele on eluliselt tähtis.

Juhuslik diagnoos

Anika jõudis rinnavähidiagnoosini üsna juhuslikult. 2008. aasta novembri lõpus hakkas naisel autoga sõites rind valutama ja valu sähvatas läbi iga augu sõites. Kodus ilmnes, et üks koht oli ka punane.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad