Olena (vasakul) ja Inna on rõõmsad, et neil õnnestus saada Sürgaveres rakendust oma erialal, õpetajana. Kui kauaks seda tööd seal jätkub, ei tea praegu keegi.Foto: Liisi Seil
Liisi Seil 13. juuni 2022 11:00

Sürgavere pargi puudealune sinetab silladest. Inna ja Olena on neid lugematu arv kordi pildistanud, fotosid sugulastele saatnud. Nad pole kunagi sellist sinist lillevaipa näinud. Sürgaveres on neil ilus ja vaikne — erinevalt kodust, kust nad pidid lahkuma.

Nagu juba aimate, on Inna Andriienko (50) ja Olena Korotetska (43) Ukraina sõjapõgenikud. Nad on ametilt pedagoogid — Inna õpetab matemaatikat ja füüsikat, Olena inglise keelt. Kumbki polnud enne 24. veebruari mõelnud, et peaksid võõrale maale elama asuma.

„Mul oli töö, pere, korter, suvila. Kõik oli hästi. Ma ei pidanud kunagi kelleltki midagi paluma,“ meenutab Olena. Eestisse jõudis ta kahe kotiga — ühes enda, teises lapse riided. „Pidin hakkama abi küsima, see polnud meeldiv,“ nendib ta.

Ometi ei kahetse Olena kriisikoldest lahkumist, sest tema mehel, sõjaväelasel, ja teistel lähedastel on niimoodi lihtsam.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad