Eva meenutab, et enne isa surma oli nende pere täiesti tavaline Mustamäe pere. Aga kui ühel päeval ilmnes, et isa pani käe enda elu kallale, varises tüdruku elu kokku. „Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas selline asi sai juhtuda. Ma ei saanud aru, kas see, mis enne oli meil olnud, oli vale või mis üldse toimus,“ räägib ta. Toona teismelisena tundis ta, et jäi oma murega täiesti üksi ja segadusse. Ta kaotas usalduse maailma, inimeste ning ka iseenda vastu.

Eval kulus ligi 30 aastat mõistmaks: isa otsus elu lõpetada pole mingil moel tema süü.