„MÕTTEKOHT“ | Söömishäirega kimpus: „Ükskõik, kui palju kaalust alla võtsin, polnud ma endaga ikka rahul.“

Signe jaoks sai kõik alguse reisipiltidest, millelt end nähes tundus talle, et on paksuke. Esimese asjana otsustas ta loobuda ta kohvi sisse suhkru panemisest. Kaal kukkus kolinal. Siis aga hakkas ta endale seadma järgmisi piiranguid. Kuniks ei jaksanud enam mitte midagi teha. Ta ei jõudnud trepist üles minna, ei suutnud mõelda. Või kui, siis mõtles ainult söögile. Ja sellele, kuidas teistele öelda, et ta on piisavalt söönud. Vahel, kui Signe oli lõunaks joonud vaid pudeli suhkruvaba karastusjooki, saatis ta õele suvalise internetist leitud lõuna pildi. Ja ütles, et tema sõi selle ära. Ühele sõbrale ütles, et on teisega lõunal, ja teisele, et selle esimesega. Lõpuks hakkas ta sõpru üldse vältima.

Viimaseks piisaks karikasse sai pilk peeglisse. „Ma ei olnud enam üldse ilus. Aga nüüd juba seepärast, et olin liiga kõhn,“ meenutab naine hetkel, mil ta hakkas abi otsima ning läks psühhiaatri vastuvõtule. Viimane ütles karmilt, et kui naine end kätte ei võta, ootab teda ees tahtest olenemata ravi.

Nüüd teab Signe, et kui inimene on söömishäire küüsis, ei ole ta kunagi endaga rahul ükskõik, kui palju ta end muudab või kaalust alla võtab. Ta lihtsalt ei suuda loogiliselt mõelda. Kuidas läks tema võitlus anoreksiaga, millest oli paranemisteel enim abi, millal saab lihtsast soovist dieeti pidada söömishäire ning millal on õige hetk abi otsida, sellest värskes Naistelehe podcast’is „Mõttekoht“ räägimegi.

Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.