LUGEMISSOOVITUS | „Minu Goa“ toob lugejateni muhedat huumorit ja India päikese puudutust

Kuigi armastan nii reisida kui ka teiste reisikirjeldusi lugeda, pole India ei ühes ega teises mõttes olnud kunagi mu lemmikpaiku. Aga kirjastuse Petrone Print „Minu“-sarja üks uusimaid raamatuid, Anne Vetiku kirjapandud „Minu Goa. Päike, penid ja piña colada“ tekitab väikese huvi küll. Ilmselt see läheb muidugi mööda, aga lugemiselamus raamatust jääb.

Tegu on mõnusa, lihtsa ja (natuke liiga) kiiresti kulgeva detailiderohke teosega, kus ladusa ja hoogsa tekstiga antakse edasi värvikaid ja humoorikaid kirjeldusi kohapealsest elust ja olmest. On tunda, et autor armastab jälgida maailma enda ümber ning teha nähtavast nutikaid järeldusi. Nii ongi raamatu peatükkidesse paljude teiste kõrval jõudnud kõrvuti nii hipid, joogid, esoteerikud, rikkad Venemaalt kui ka kohalikud inimesed. Muide, vene inimeste paljusus seal oli ka asjaolu, mis pani ka veidi imestama.

Kuid kiiresti kulgevatest lehekülgedest ei maksa lasta end pimestada – süvenedes leiab kuhjaga võimalusi mõtiskleda nii inimeste kui maailma üle, samuti keskkonna muutumise ning selle üle, milline on meie osa selles.

Suure osa raamatust võtab enda alla koerte varjupaiga elu kirjeldamine, kus autor mõnda aega töötas. See töö pole ilmselgelt lihtne, eriti erakordselt kuumades oludes võib üsna lihtsalt tekkida vajadus ka väiksemast haavast loomakese tervise huvides vaklu ükshaaval välja noppida. Ent kõige sellegi kõrval on autor jõudnud maailma avali silmadega jälgida ning kirjutada kohapealsed vett ja vilet näinud neljajalgsed vägagi inimlikuks.

Raamatu suurim väärtus on, et selles ei toetuta pelgalt pooleaastasele Goas vabatahtlikuna elamise perioodile. Autor on käinud seal korduvalt ning oskab tänu sellele iidse kultuuriga riigi üht osa edasi anda süvitsi, kuigi just iseenda silmade läbi nähtuna. See kõik on aga väärtuslik kraam tulevastele Goasse ihkajaile.

Kuid olgu jutt millest tahes – eriti südantsoojendav on, et autor ei pelga heaolumaailma inimeste veidruste kõrval nalja visata ka iseenda üle. See on üks suuremaid tarkusi, liiatigi aitab nali elus kõigi raskustega toime tulla.

Selle raamatu lugemine kindlasti ka, sest muheleda saab korduvalt ning ka pärast teose sulgemist on tunne, nagu India päike oleks päriselt puudutanud.