MAIRE AUNASTE | Sõja silmad. Meenuvad kaadrid Leningradi blokaadi päevilt (14)

Kõigepealt räägin neist silmadest, mille kaudu pilt sõjast minuni jõuab. Seni õnneks veel ainult televiisori kaudu. Proovin ilustamata kaamerapilti vaadata päevas mitte rohkem kui paar korda ja mitte pikemalt kui paarkümmend minutit järjest. Sest kauem ei jõua ma soolaseid pisaraid neelata ega silmaaluseid kuivatada. Ja mina, st. meie oleme ebareaalsest reaalsusest ometi kaugemal kui 1300 kilomeetrit ehk 17 sõidutunni kaugusel…

Praegu ei nuta ma enda pärast. See pole nutmine, mida mäletan lapsepõlvest, kui pisarad peegeldasid veriseks kukutud põlve või valuga segatud hirmu siis, kui hobune mind õlast hammustas. Tookord olin viieaastane, aga hirm suure looma ettearvamatu käitumise ees on meeles siiani. Selles viimases näen värvikat paralleeli praegu Ukrainas toimuvaga.